Tükike taevast

24.

Möödus nädal, kuni Jack oli mulle lõpuks valmis helistama. Kohtusime kohvikus, tahtsime mõlemad asjad selgeks rääkida.

"Tere."ütles Jack. Tõstsin pilgu oma teetassilt ja vaatasin otsa väsinud noormehele.

"Hei."vastasin ma.

Jack istus mu vastu. "Vabandust, et ma kiiremini ühendust ei võtnud."

"Pole hullu. Sa vajasid ka toibumiseks aega."

"Seda vajasime me mõlemad."

"Jack, anna andeks. Mul on tõesti kahju, et ma sind petsin."

"Noh, vähemalt sa ei maganud temaga. See oleks minu jaoks veel suurem hoop olnud."

Noogutasin. "Ma ei tea, miks ma seda tegin. Ma ei hakka enam ütlema, et olin purjus, sest see pole mingi vabandus."

"Selles on sul õigus."

"Tahad sa lõplikult lahku minna?"küsisin vaikselt.

Jack noogutas. "Sa saad ju ise ka aru, et me ei olnud enam endised. Ma küll armastan sind, aga..."

"Aga mina ei panustanud viimasel ajal enam meie suhtele."

"Ära ennast ka ainult süüdista."

"Ma püüan, aga sa tunned mind."

Jack võttis mu käest kinni ja sosistas: "Sa tegid mu tõesti õnnelikuks, Arabella."

Naeratasin õrnalt. "Sina mind ka. Mul on hea meel, et saame rahulikult lahku minna."

"Ütle Samile ka minu vabandused edasi. Ma reageerisin üle."

"Olgu."

Jack suudles mu sõrmenukke ja ma püüdsin oma pisaraid tagasi hoida. Enne kui lõplikult lahku läksime, kallistasin noormeest kõvasti.

"Aitäh, et sa mu elus olid. Loodan, et leiad kellegi minust parema."

"Sa olidki kõige parem."

Muigasin. "Häid sõnu oskad sa alati öelda."

"Nojah."

Kallistasime veel kõvasti ja siis pidi Jack tagasi tööle minema. Vähemalt olime lõpuks rahulikult lahku läinud.