Tükike taevast

23.

"Issand, kullake, mis juhtus?"küsis Lena, kui ma kell kümme õhtul tema ukse taha ilmusin.

Sami saatsin vahepeal taksoga koju ning ma ise sain Lena juures öömajale. Sam pakkus ka enda juures ööbimist, kuid ma ei tahtnud hetkel temaga koos olla. Võibolla oleksin pidanud Samile toeks olema nagu tema püüdis mulle olla, kuid ma ei suutnud. Tahtsin koju oma õe juurde.
Nägin nii halb välja: mu silmad olid nutmisest juba punased ja juuksed sassis.

"Me läksime Jackiga lahku."vastasin vaikselt.

"Tule sisse. Mis sa seisad seal?"

Läksin oma kohvritega sisse. Lena elukaaslane, Mario, vaatas mind murelikult. Õnneks Sara juba sellisel kellaajal magas ja ta ei pidanud mind sellises seisus nägema.

"Tule, ma tegin sulle aseme valmis. Soovid sa äkki teed?"

"Tee oleks tore."

Mario läks teed tegema ja Lena juhatas mind külalistele mõeldud magamistuppa. Viisin oma kaks kohvrit magamistoa nurka ning istusin voodile.

"Nii, räägi nüüd kõik ära."palus Lena. Mingi aeg tõi Mario teed ning ma tänasin meest selle eest.

Kui mees oli meid omavahele jätnud, rääkisin Lenale kõik ära. Alates reedesest peost kuni tänase päevani välja.

"Mul on nii kahju. Kus Sam praegu on?"

"Saatsin ta koju. Ta pakkus ka öömaja, aga... Praegu tahaks sinuga olla."

Mul oli tol hetkel nii hea meel, et mul oli kaksikõde Lena, kes oli mulle igas asjas toeks.
Kui ma olin tee ära joonud, panin magamisriided selga ja läksin voodisse.

***

Järgmisel hommikul tundsin end ärgates seesmiselt tühjana. Nagu midagi oleks puudu. Oli see Jack, kellest ma kohe puudust tundsin? Kindlasti, sest ma olin temaga nii harjunud. Olin harjunud, et ta hommikuti minu kõrval vaikselt nohises. Olin harjunud, et ta mul ümbert kinni võttis ja mind endale lähemale tõmbas.

Mu pea valutas, küllap rohkelt nutmisest. Olin ööselgi ennast magama nutnud, sest mu emotsioonid olid nii üles keenud. Olin kõin ära rikkunud ja võisin ainult ennast selles süüdistada.

"Kas tohin sisse tulla?"küsis Lena vaikselt uksele koputades.

"Jah, ikka."

Rääkisin Lenaga pikalt, kuni Mario kutsus meid hommikust sööma. Mees oli teinud praemuna ja peekonit ning koos Saraga hommikust süües oli mul natuke parem enesetunne. Tüdruk tegi nalja ning seda ma vajasingi.

Kella ühe paiku helistas mulle Sam. Alguses ei tahtnud ma poisi kõne vastu võtta, kuid lõpuks ikkagi võtsin.

"Hei, Arabella."ütles poiss.

"Tere sulle ka."

"Kuidas sul läheb?"

"Läheb kah. Aga sul? Kuidas näoga lood on?"

"Paraneb. Käisin hommikul arsti juures. Pole midagi hullu."

"Siis on hästi. Kas Jack on ühendust võtnud?"

"Ei, küllap ta ei tahagi mind enam näha."

"Anna andeks, Arabella. See kõik on tegelikult minu süü."

"Mkm. Ära ütle nii. See oli lihtsalt üks viga."

"Mina ju alustasin seda suudlust ja minu pärast on su suhe katki."

"See oleks varem või hiljem katki läinud. Me ei saanud enam nii hästi läbi."

"Jälle minu pärast. Võibolla ma oleksingi pidanud sinu elust eemale hoidma."

"Ära nii küll ütle. Elus juhtub lihtsalt palju selliseid asju."

"Mul on tõesti kahju, Arabella."

Rääkisin veel Samiga ning lõpetasime siis kõne. Läksin tagasi Sara juurde, kes kiigel kiikus.

"Tädi Arabella, miks sa kurb oled?"uuris Sara.

"Ma ei ole. Ära sina muretse."

Jäin Saraga õue kiikuma ja lootsin, et Jack mingil ajal ühendust võtab. Võisin ju ise ka telefoni võtta ja helistada, kuid kahtlesin, kas ta mu kõne vastu võtaks. Ohkasin. Kõik oli liiga keeruliseks muutunud.