Tükike taevast

7.

Sisenesime raskete toidukottidega Sami poole, kus meid võttis vastu tema väike õde Klara. Klara vaatas meid uudishimulikult.

"Kas te mulle ka midagi tõite?"uuris tüdruk.

"Tere ka kõigepealt."lausus Sam muiates, tõstes samal ajal kotte laua peale.

"Tere."ütles tüdruk.

"Ära muretse, Klara, mina mõtlesin poes sinu peale."ütlesin ma, samal ajal tüdruku õlga patsutades.

"Hei, sa hellitad ta nii ära!"hüüatas Sam.

Kihistasime koos Klaraga ning ulatasin talle tema šokolaadi küpsised ja suure üllatusmuna.

"Aitäh, Bells. Sa oled parim."ütles tüdruk mind kallistades.

"Pugeja."pomises Sam, vaadates mulle muiates otsa.

Kehitasin vastuseks ainult õlgu. Tüdruk läks oma tuppa maiustama, jättes meid kahekesi. Sam pani popkornid mikrolaineahju ning mina panin samal ajal ahju sooja, et pitsat teha.

Meie traditsiooniks oli saanud iga reede õhtu minna kas minu või Sami poole ning kahekesi mõnus õhtu veeta. Vaatasime filme või lemmik seriaali, tegime süüa ning rääkisime niisama. Mulle meeldis see traditsioon.

"Millest sa mõtled?"küsis Sam minu käest.

"Ah, ma niisama."vastasin.

"Kuule, räägi ikka."

"Mõtlen sellele, millal juba süüa saab."vastasin ma, jälgides, kuidas Sam pitsa ahju pani. Ostsime peaaegu alati poest valmis tehtud pitsa, sest me ei viitsinud kunagi valmistamisega vaeva näha. Mõnikord oli aga meil päevi, kus tegin kas mina või Sam süüa.

"Aga tegelikult, Arabella. Ma saan aru, et viimased päevad on sind midagi vaevanud, aga ma ei saa aru, mis see on."

Kehitasin õlgu. "Ma ei tea millest sa räägid."

Sam ohkas. "Ma olen su parim sõber ja sa võid mulle rääkida. Sa peaksid seda juba teadma."

"Vahet ei ole. Ma ei taha meie õhtut ära rikkuda."

Sami ja Rebecca suhe oli iga päevaga üha rohkem süvenenud ning mulle ei meeldinud see mitte üks raas. Ma olin ka pisut armukade, sest poisil polnud enam minu jaoks üldse aega, kuid asi oli Rebeccas. Alles kolmapäev kuulsin klassiruumis, kuidas ta minust sosistas ja nägin, kuidas ta mulle pilke heitis.

"Palun, Arabella."

"Sam, sa peaksid hoopis pitsat valvama."ütlesin ma, püüdes jututeemat mujale viia.

"Praegu oled sina tähtsam."

Raputasin pead ega öelnud midagi. Ma tõesti ei tahtnud kooli asjadest rääkida sellel ühel päeval, kui tal minu jaoks aega oli.

Istusime mõne minuti vaikuses, kuni käis piiks, mis andis teada pitsa valmimisest. Sam võttis pitsa ahjust välja ning istus tõsise näoga minu vastu.

"Nii, räägi nüüd südamelt kõik ära."

Samil oli tõsi taga. Ta tahtis, et ma kõik päriselt ära räägin. Kas see oli ikka hea mõte?

"Ma... Ma ei oska kuidagi alustada."sosistasin ma. Ma ei vaadanud poisile otsa.

"Alusta algusest."

"Sellest ajast peale kui sa oled olnud Rebeccaga koos... Mulle ei meeldi see, Sam. Jah, ma olen kindlasti armukade, et sul pole enam minu jaoks aega, kuid on ka teisi põhjusi."

Pahvatasin selle kõik välja, millest ma olin ainult Lenale rääkinud. Poiss mu ees ohkas.

"Anna andeks, ma olen tõesti su nagu... Maha jätnud."

"See selleks, aga Rebecca. Sa tead, mismoodi ta on minuga käitunud."

"Jah, aga..."

"Mis aga! Alles kolmapäeval enne matemaatika tundi ta sosistas minust."

"Kust sa tead, et ta sinust rääkis? Sa ei kuulnud."

"Ta vahtis mind, kui ta sosistas."

"See ei tähenda midagi."

Võtsin oma koti ja tõusin laua tagant. Ma arvasingi, et ta ei mõistaks seda.

"Kuhu sa lähed, Arabella?"

"Koju. Ma teadsin, et sa ei mõista mind."

"Ma ju püüan..."

"Sa isegi ei püüa!"hüüatasin ma.

"Arabella, ära mine nii ära!"hüüatas Sam ning haaras mu käest kinni.

Panin jalanõud kiiresti jalga ja haarasin nagist oma jope.

"Jäta mind lihtsalt rahule, Sam."

"Arabella, kurat küll!"vandus poiss.

Sam hoidis ikka veel mul käest kinni ega tahtnud lahti lasta.

"Sam, lase mul minna."

"Ma ei saa."

"Lase mul palun minna!"hüüatasin ma.

Sam lasi mu lõpuks lahti ning ma tormasin minema.
Ma ei vaadanud talle otsa, sest kartsin, et puhken nutma. Nüüd ma olingi kõik ära rikkunud. Miks ma oma suud ei suutnud õigel ajal kinni hoida?