Tükike taevast

5.

"Mis sa arvad sellest outfitist?"uuris Sam, poseerides minu ees.

"Täitsa okei."vastasin ma.

"Seda ütled sa juba kõigi kohta."lausus Sam.

"Vabandust. Jäta need mustad teksad, see valge pluus ja pane tagi peale. Te ju ei lähe nii pidulikku kohta, et ei võiks nii riietuda."

"Sul on õigus. Aitäh, Arabella."tänas Sam naeratades.

"Mille jaoks siis sõbrad on?"

Sam keeras mulle selja ja pani riided selga. Heitsin pilgu taas oma telefonile.

Täna oli käes see päev, kui Sam pidi koos Rebeccaga minema kohtingule. Mulle ikka ei meeldinud see mõte. Muidugi ma ei öelnud seda Samile, pidin olema toetav sõbranna. Jagasin seda mõtet ainult Lenaga, kes mõnes mõttes sai minust aru.

Rebecca ei kohelnud mind kuigi hästi. Võibolla oleksin pidanud seda poisile mainima. Oleksin pidanud ta silmad avama, kuid ma ei tahtnud midagi ära rikkuda. Võibolla oleks ta mind siis hüljanud ja seda ma ei tahtnud.

"Kuule, sa oled terve aja oma telefonis olnud. Ma tahan ka tähelepanu."ütles Sam, ronides mu kõrvale voodisse ja võttes mul telefoni käest.

"Hei!"hüüatasin ma.

Üritasin poisi käest oma telefoni tagasi saada, sest ma ei tahtnud, et ta näeks minu sõnumeid Lenaga.

Ronisin üle Sami, mille peale poiss muigas. Ta peitis telefoni oma selja taga, kuid lõpuks peale pikka üritamist sain telefoni kätte. Telefon oli õnneks lukku läinud, nii et ta poleks mu sõnumeid näinud.

"Niisiis, nüüd kui ma olen su tähelepanu saanud, tahan ma nõu küsida."ütles Sam ja ma juba teadsin, mille kohta.

"Lase tulla."

"Mida ma peaksin tegema, et Rebeccale suurt muljet jätta?"

"Ole sina ise."

"Nii lihtne ongi?"küsis ta.

"Just. Ära pinguta üle, ära mängi kedagi teist. Tavalised asjad."

"Okei. Mul on veel paar tundi kohtinguni. Mis sa arvad, kui vaataks paar „Troonide mängu” osa ära?"

"Miks ka mitte?"

Vaatasin enda kõrval lebavat Sami, kes sarjale keskendus. Meie käed olid nii lähestikku, et ma oleksin võinud vabalt ta käest kinni võtta. Oli see lihtsalt armukadedus mida ma tundsin?

Ma olin segaduses.