Tükike taevast

26.

Ärkasin hommikul Sami kõrval, tema magamistoas, tema voodis. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma temaga voodisse jõudsin. Kõik käis nii kiiresti. Meie mõlema jaoks.

"Hommik, Bells."sosistas Sam.

"Oh, kas ma ajasin su üles?"küsisin ma.

"Ei. Kuidas me küll siis jõudsime?"

Muigasin. "Ma just mõtlesin seda sama asja."

"Tead, enne magama jäämist ma mõtlesin ühe asja peale."

"Nii? Ma kuulan suure huviga."

"Võibolla me oleme kokku loodud, aga pole sellest enne eilset aru saanud?"

"Võimalik. Sina olid ju enne minusse armunud, kui mina üldse midagi tundsin."

"Ma tean, et see juhtus väga kiiresti ja et sa läksid alles Jackist lahku."

"Jah. Tõsi. Aga tead mis? Ma olen õnnelik, et see juhtus."

"Päriselt?"

"Päriselt, Sam."

Kummardusin poisile lähemale, et teda suudelda. Tundsin läbi suudluse noormehe naeratust.

"Me ei pea üldse selle asjaga kiirustama. Võtame oma aja, me ei pea kohe meie suhet ametlikuks tegema."lausus Sam pärast.

"See meeldiks mulle. Vaatame, mis juhtub. Ma ei usu, et asi saaks hullem olla, kui see, mis keskkoolis juhtus."

"Ma lähen teen meile midagi süüa. Sa võid siin rahulikult vedeleda."

Muigasin. "Oled kindel?"

"Jah. Ma teen sulle ühed maitsvad pannkoogid."

"Hea küll. Eks ma jään ootama."

Sam pani endale särgi peale ja läks kööki süüa tegema.

***

Õhtul läksin tagasi Lena poole. Õde oli mulle eile kolm korda helistanud, kuid ilmselgelt polnud mul aega temaga rääkida. Küllap ta juba muretses.

"Noh, Arabella, kuhu sa kadusid? Ma helistasin sulle eile kolm korda!"

"Vabandust, ma jäin Sami juurde."

"Sa paistad kuidagi... Liiga rõõmus. Mitte et see halb oleks muidugi."

Istusin diivanile ja ütlesin: "See, mida ma sulle räägin võib täitsa hullumeelset kõlada, aga... See juhtus meie jaoks ka ootamatult."

Lena vaatas mind segaduses pilguga. "Millest sa räägid?"

"Istu maha."

Lena istus maha ja ootas, et ma rääkima hakkaks.

"Läksin eile Samile külla, Sam näitas mulle oma korterit, jõime kohvi. Täiesti tavaline, eks?"

Lena noogutas. "Jõua nüüd oma loo poindini."

"Ma küsisin Samilt, miks ta mind too kord suudles ja sain temalt ülestunnistuse. Ta on minusse alati armunud olnud."

"Noh, seda ma kahtlustasin alati."vastas Lena muiates.

"Mis asja?"

"Sa tõesti ei saanud aru?"

"Ei saanud."

"Teie sõprus polnud just päris tavaline, eks? Ma mõtlen seda, et olite peaaegu iga päev koos, sa olid armukade, kui Sam oli koos teiste tüdrukutega. Samil ei kestnud ka ükski suhe kaua."

"Ja sina said sellest kohe aru, et ta suhtus minusse teisiti?"

"Jah, sellest hetkest, kui ta sind Noah Watersi peol suudles."

"Miks sa kohe ei rääkinud?"

Lena kehitas õlgu. "Ma ei tahtnud lihtsalt öelda."

"Aitäh, Lena."

"Kas te suudlesite eile?"

Noogutasin. "Seekord tegin mina seda esimesena."

"Mis siis oli?"

"Me suudlesime veel ja... Kuidagi jõudsime voodisse välja."

Lena naeratas. "Kas sa olid õnnelik, kui see juhtus?"

Naeratasin õele vastu. "Jah, ma olin väga õnnelik."