Tükike taevast

15.

Ärkasin võpatades keset ööd üles. Kui mu silmad pimedusega harjusid, heitsin pilgu kellale. Kell oli pool kolm öösel.

Ma ei teadnud täpselt, miks ma üldse ärkasin. Võibolla selle kummalise unenäo pärast. Ajasin end vaikselt diivani pealt püsti, et mitte Sami äratada. Kuid poiss ärkas ikkagi.

"Mis toimub?"uuris poiss vaikselt.

"Mul läks uni ära, maga rahulikult edasi."vastasin.

"Peaks vist üles voodisse minema, kogu mu keha on nii kange."pomises Sam.

"See on tõesti hea mõte."

Sam läks üles magamistuppa, mina jõin köögis külma vett. Mäletan selgesti unenägu, mis viis mind tagasi Noah Watersi peole, kus mina ja Sam esmakordselt suudlesime. Öeldakse, et unenägudel on ikka mingi tähendus, kuid mul polnud õrna aimugi, mis selle oma olla võis. Võibolla tahtis see lihtsalt midagi meenutada.

Jõin klaasi tühjaks ning läksin üles Sami kõrvale magama. Hoidsin temast nüüd nii kaugele kui võimalik.

***

Järgmisel hommikul, kui ärkasin, oli Sam mu kõrvalt juba kadunud. Pühkisin silmi ja vaatasin telefonikella, mis näitas pool üksteist.

Kammisin peegli ees juukseid ja panin jalga dressid. Olin eile teksadega magama jäänud, mis ei olnud kõige mugavam.

"Hommik, unimüts."ütles kutt tervituseks. Ta pani laua peale pannkoogid mustikate ja nutellaga.

"Hommik sullegi. Juba kokkad?"

"Jah, ma ärkangi tavaliselt vara."

"Mm, tundub imehea."laususin ma, nuusutades pannkooke.

Kui Sam oli toidu valmistamisega valmis saanud, istus ta mu vastu sööma.

Sõime vaikselt hommikusööki, millega Sam oli taas imeliselt hakkama saanud.

Veetsime natuke aega seal ning hakkasime siis kodu poole sõitma. Autos kuulasime oma vanu ja uusi lemmik laule. See oli täpselt see moment, kus sa võid ennast täiesti vabalt tunda. Ja mina tundsingi.

"Mul oli sinuga tõsiselt tore."lausus Sam, kui me maja ees peatusime.

"Minul sinuga ka. Kordame veel, eks?"

"Muidugi. Ütle siis Jackile, et ma ei puudutanud sind sõrmeitsagagi."

Ma vaid muigasin selle peale. Võtsin tagant oma spordikoti ning vaatasin Samil autole järele, kui ta ära sõitis. Tundsin tõesti, et olen oma parima sõbra tagasi saanud ning ma naeratasin selle mõtte peale.

Jackile see ei sobi, kuid mind eriti ei huvita. Ta kas lepib sellega või ei. Temal on ka mõned naissoost sõbrad, aga ma pole kordagi nende peale armukade olnud.

"Jack, ma olen kodus!"hüüdsin ma, kui esikusse astusin.

Jack istus elutoa diivanil ega pööranud mulle tähelepanu. Ta oli siiani pahane.

"Jack, ma olen tagasi."ütlesin ma ja kükitasin ta kõrvale maha.

"Ja kuidas sul siis läks?"küsis Jack, kuid ma kuulsin ta hääletoonist, et see teda tegelikult ei huvitanud.

"Kallis, palun, ära ole pahane."palusin ma teda vaikselt. Silitasin õrnalt mehe käsivart.

"Kuidas ma siis peaksin end tundma?"

"Sul endal on ka naissoost sõpru. Kas ma olen kordagi keelanud sul nendega suhelda või armukade olnud? Ei ole."

Jack ohkas. "Sam ei meeldi mulle."

"Sa pole teda isegi tundma õppinud."

"Ega ma ei tahagi."

"Mis sa arvad, kui ma kutsuks Sami meile õhtusöögile? Näed siis ise ka, et meie vahel pole mitte midagi."

"Okei."vastas poiss ainult.

Naeratasin. "Sa ikka tead, et ma armastan sind?"

"Anna andeks, Arabella. Ma armastan sind ka. Väga palju."lausus Jack. Ta ajas käed laiali, andes märku, et tuleksin tema kaissu.

Pugesin tema kaissu ning suudlesin teda. Ma tõesti lootsin, et kui Sam tuleb meile õhtusöögile, siis Jack näeb, et meie vahel ei saa mitte midagi olla. Me oleme ainult parimad sõbrad ja nii see jääb.