Tükike taevast

22.

Paar päeva hiljem otsustasin siiski, et pean Jackile rääkima, mis minu ja Sami vahel juhtus. Süütunne näris mind. Olin Sami enda juurde kutsunud, sest ma esiteks kartsin Jacki reageeringut ja teiseks vajasin kedagi, kes toeks oleks.

Jõime mõlemad köögilaua taga kohvi, kui Jack õhtul koju tuli. Vaatasin Samile otsa, süda vaikselt puperdamas. Sam saatis mulle toetava pilgu.

"Oh, tervist."ütles Jack. Ta oli üllatunud, kui nägi Sami meie köögis istumas.

"Kuidas tööl läks?"uurisin ma.

"Normaalselt. Paistab, et teil on ka lõbus."

"Kindlasti."pomises Sam.

"Jack, ma tahan sinuga ühest asjast rääkida."alustasin ma vaikselt.

"Kas sinuga juhtus midagi?"

"Ei, minuga on kõik hästi."

"Milles siis asi?"

"Mäletad eelmist reedet, kui ma Samiga peol käisin?"

Ma ei julgenud Jackile otsa vaadata, vaid vaatasin oma kohvitassi.

"Mäletan."

"Ma tean, et see pole mingi vabandus, aga me mõlemad olime purjus ja... Me Samiga suudlesime."

Nüüd vaatasin Jackile otsa ja ta näol oli kohutav pettumus. Tõusime mõlemad Samiga püsti.

"Mida kuradit?"küsis Jack vihaselt, meile mõlemale kordamööda otsa vaadates.

"See on täielikult minu süü. Mina alustasin seda suudlust."lausus Sam.

"Vahet pole, kelle kuradi süü see on! Te mõlemad petsite minu usaldust!"

"Ma tean, et see oli suur viga!"karjusin ka mina.

Järsku lõi Jack Sami ning ma karjatasin. Sam kukkus koos baaripukiga põrandale. Poiss oigas.

"Jack, ära löö teda!"hüüatasin ma, kui Jack põrandal lamavat Sami uuesti lõi.

"Sina ole vait!"karjus Jack mulle vastu.

Läksin poistele vahele ja oleksin ise peaaegu Jackilt hoobi saanud. Võpatasin. Ma ei olnud teda varem nii vihasena näinudki. Tal oli muidugi õigus vihane olla, aga mitte Sami lüüa.

"Jack, lõpeta ära! Sa lööd Sami maha!"

"See oleks talle paras!"

Tundsin pisaraid oma põskedel ja suurt abitust. Üritasin Jacki Sami juurest eemale tirida, sest kartsin tõepoolest, et muidu Sam siit elusana ei lahku.

"Jack, palun, lõpeta ära! Kas sa tahad, et Sam siit surnuna väljub ja sind selles süüdistatakse?"

Lõpuks tuli Jack Samist eemale. Läbi oma pisarate ma peaaegu ei näinudki, kuidas Sam üritas ennast koguda. Pühkisin pisarad ja aitasin Sami diivanile.

"Sam, kuuled sa mind?"küsisin ma.

"Mhm."pomises ta vastu.

"Jumal tänatud."sosistasin ma.

Otsisin Samile külmikust jääd ning asetasin selle Sami ninale, et ta verejooksu peatada.

"Saad sa aru, mida sa Samile tegid?"küsisin ma nuuksudes, pöördudes nüüd Jacki poole.

"Aga saad sa aru, mida sa tegid mulle ja meie suhtele?"küsis Jack vastu.

"Ma saan aru! Sa poleks pidanud Sami peksma."

"Ma lähen praegu välja ja kui ma tagasi tulen, siis ma tahan, et te mõlemad oleksite siit läinud. Sina koos oma asjadega, Arabella."

"Ma saan aru, et sa oled praegu vihane, aga kas me saa koos jätkata?"

"Koos jätkata? Sa käid iga nädalavahetus Samiga väljas, sa pole meile aega pühendanud nagu sa lubasid. Nüüd siis suudlus. Sa tõesti arvad, et ma tahan koos jätkata?"

Nende sõnade saatel võttis Jack oma asjad ning läks minema. Kuulsin auto käivitamist ja nägin, kuidas Jack minema sõitis. Ohkasin.

"Sam, kuidas sul on?"küsisin ma, uurides Sami nägu.

"Kõik saab korda."pomises ta.

"Mul on nii kahju, et ta sinu peal oma viha välja valas."

"Vähemalt ei valanud ta seda sinu peal välja."

"Ma lähen pakin oma asjad nagu Jack soovis. Saad siin nii kaua hakkama?"

Sam noogutas. Mul oli nii hea meel, et ta oli vaikselt toibunud. Kartsin, et asi lõpeb hullemini.
Läksin magamistuppa asju pakkima, püüdes samal ajal mitte uuesti nutma puhkeda. See siiski nii hästi ei õnnestunud. Puhkesin uuesti nutma.

Mingil hetkel suutsin end kokku võtta ja oma asjad kohvritesse pakkida. Tellisin mulle ja Samile takso, lisaks helistasin Lenale, sest mul oli öömaja vaja.

Kuidas ma suutsin kõik ühe suudlusega perse keerata?