Tükike taevast

9.

Järgmisel hommikul ärkasin vaikse koputuse peale. Lena kõrval voodis veel magas. Tõmbasin hommikumantli endale ümber ning läksin ukse peale.

"Tahtsin vaatama tulla, kuidas sul pohmakaga on."ütles Sam hommikuse tervituse asemel, ise muiates.

"Hetkel polegi kõige hullem. Ja sul endal?"

"Täitsa okei."

"Läheks koos äkki hommikust sööma?"pakkusin ma.

Sam noogutas. "Kõlab nagu plaan. Pane ennast riidesse, ma ootan su ära."

Naeratasin ja jätsin poisi ukse taha ootama. Panin ennast vaikselt riidesse, et mitte Lena äratada ning läksin toast välja. Võtsin kaasa ka rahakoti, et toidu eest maksta.

Sam ootas mind ja naeratas mind nähes. Poiss oli ka vahepeal enda rahakoti toonud.

"Miks sul mitte kunagi hullu pohmakat pole?"küsisin ma poisilt.

Sam kehitas õlgu. "Ma olen lihtsalt nii osav."

"Jajah, kindlasti."vastasin ma muiates.

Ka mõned teised vanad klassikaaslased olid söögi järjekorras. Nägime Rebeccat, kes koos Theresaga midagi elavalt arutas.

"Mäletad meie tüli Rebecca pärast?"küsisin ma sosinal, kui ennast järjekorda võtsime.

"Muidugi. Kas on hea mõte sellest rääkida?"

"Vabandust, ma ei tahtnud. See hüppas lihtsalt mu mõtetesse."

"Arusaadav. Muide, kas su lemmikud on ikka pannkoogid nutellaga?"

"Sa veel mäletad?"küsisin ma üllatunult.

"Kas ma saan kunagi sinu puhul midagi unustada?"

"Las ma oletan. Sinu lemmik hommikusöök on ikka praemunad peekoniga?"

"Istu, viis."lausus Sam muiates, tõstes samal ajal taldrikule praemuna ja peekonit.

Kuna nutellat valikus ei olnud, pidin mina leppima maasikamoosiga, mis oli ka minu lemmik. Maksine toidu eest ja istusime lauda. Vaatasin oma vanu klassikaaslasi, kes kõik oma hommikusööki nautisid.

"Kas pole kummaline, kuidas kõik muutunud on?"küsisin ma.

"Jah, me oleme kõik kasvanud ja õppinud oma teismelise eas tehtud vigadest."ütles Sam, vaadates mulle sügavalt silma.

"Tead, kui meist veel rääkida..."alustasin ma, kuid jäik vait, sest nägin meie juurde saabunud Rebeccat.

"Vabandust, tohin ma teiega paar sõna vahetada? Ma ei saanud teiega eile üldse suhelda."

Noogutasime ja naine istus meie kahe vahele.

"Kuidas teile eilne üritus meeldis?"uuris Rebecca.

"Täitsa hästi. Meil oli lõbus."lausus Sam ja tegi mulle silma. Teadsin, mida ta silmas pidas ning ma müksasin teda laua all jalaga. Sam ei teinud teist nägugi.

Rebecca naeratas. "Siis on hästi. Mul on hea meel, et teie kaks jälle suhtlete. Tõsiselt. Ma olen nüüd vanemaks saanud ning ma olen aru saanud, mida ma teismelisena valesti tegin."

"Ma usun seda."vastasin ma.

"Oleme leppinud?"küsis Rebecca naeratades.

Noogutasime mõlemad. Enam pole ju mõtet viha pidada. Oleme kõik lõppude lõpuks täiskasvanud.

"See on tore. Head isu teile."ütles Rebecca ja jättis meid taas kahekesi.

"Noh, kust me pooleli jäime?"küsis Sam, kui olime taas kahekesi.

"Ah, vahet pole. Räägi enda elust veel. On sul kedagi?"

Sam raputas pead. "Mõned suhted on olnud, aga need pole hästi lõppenud."

"Oh. Mul on kahju."

Sam naeratas. "Pole midagi. Ja sul endal? Sa mainisid eile kedagi, aga..."

"Jah, mul on elukaaslane Jack."

"Armastate teineteist väga?"

Noogutasin. "Väga. Ma olen talle sinust ka rääkinud?"

"Minust? Mida sa rääkisid?"

"Peaaegu kõike. Meie sõprusest."

"Mis ta arvas?"

"Ei midagi erilist. Tal oli kahju, et oma parimast sõbrast ilma jäin."

"Tõsiselt?"

"Jah. Noh, talle ei meeldinud miski meie suhtes, aga muidu oli tal kahju."

"Arusaadav."

Rääkisime veel meie elust, millest me eile ei jõudnud rääkida. Sam rääkis vanemate lahutusest ja sellest, kuidas ta õde Klara abiellus.

Peale hommikusööki läksime oma tubadesse. Lena oli lõpuks üles tõusnud ja oli parasjagu duši all.

Kella ühe paiku olime valmis lahkuma. Saime majas kokku veel klassikaaslastega, kellega eile rääkida ei jõudnud. Vahetasime paar sõna, kallistasime ja soovisime üksteisele edu.

Nägin, kuidas Noah Waters oma uhke auto vastu toetus ja mulle silma pilgutas. Mulle meenus selgelt pidu, kus mina ja Sam esimest korda suudlesime. Raputasin pead. Ma ei tahtnud seda meenutada.

"Kas lähme?"küsis Lena.

"Oota, ma otsin kiiresti Sami üles."vastasin ma.

Sam seisis oma Toyota Corolla vastas ning vaatas ringi. Ta naeratas, kui mind nägi.

"Tahtsin sinuga veel rääkima tulla."ütlesin ma selgituseks.

"Sa kõlad nagu see oleks hüvastijätt."

Raputasin pead. "Ma ei taha enam hüvasti jätta. Kas me jääme ikks suhtlema?"

"Muidugi, Arabella. Ma tõesti ei taha enam sind kaotada."

Kallistasin Sami tugevalt. Tundsin ta südame tukseid enda südame vastas.

"Mul on hea meel, et tagasi oled, Arabella."sosistas Sam.