Tükike taevast

14.

Õhtupoolikul istusime laua taga ning sõime meie valmistatud lõhepastat. Enamasti kokkas Sam, sest ta tahtis oma uuendatud koka oskuski näidata, kuid aitasin teda pisemate asjadega.

"Mina siit laua tagant enam tõusta ei jaksa."ütlesin ma poisile, kui mu toit otsas oli.

"Kas see tähendab, et mu toit oli hea?"

"Võrreldes sellega, mis me keskkoolis tegime, siis kindlasti."

"Kamoon, keskkoolis me panime lihtsalt külmutatud pitsa ahju."

"Okei, su kokandus oskused on tõesti head. Äkki lähed kokaks, mis?"

"Nii hea ma nüüd ka ei ole."

Maamajakeses oli kahekesi hea ja rahulik. Taustal mängis minu hiljuti tehtud Spotify playlist ning laual põles apelsini lõhnaline küünal. Tal oli veel meeles, et apelsinid on mu lemmikud.

"Mul on hea nipp, kuidas sind laua tagant ära saada."ütles Sam ja vaatas mind kavalalt.

"Eks sa näita ette."

Kuid kahetsesin seda öeldut kohe, sest Sam tõusis laua tagant püsti ja kõditas mind. Kiljusin ning naersin korraga. Noormees ajas mind kõdidates taga, mille peale ma hingetuna diivanil langesin.

"Sam, ma ei saa enam hingata!"

Sam jättis naerdes mu kõditamise. Tal oli tore vaadata, kuidas ma piinlesin.

"Mis me siis õhtuga edasi ette võtame?"küsisin ma, kui olin oma normaalse hingamise tagasi saanud.

"Vaatame mingit filmi ja siis jääme üksteise kaisus magama. Ups, mul läks meelest, et ma ei tohtinud sind sõrmeotsagagi puudutada."

"Sam!"hüüatasin ma, müksates teda õrnalt ribidesse.

"Vabandust. Ma pidin selle nalja tegema."

"Sa ikka üldse ei oska."

Naljatasime nii kaua teineteise kallal, kuni ma lõpuks alla andsin. Me polnud tähelegi pannud, et vahepeal oli sadama hakanud. Kusagil kauguses müristas.

"Ma vihkan müristamist ja äikest."laususin ma.

"Mina olen muide su vapper prints."

Puhkesin naerma. "Sina ja prints?"

"Absoluutselt. Kas ma siis ei võtagi näiteks prints Williami mõõtu välja?"

"Kindlasti mitte."

"Nüüd sa küll ajad loba."

Järsku käis meie läheduses kõva pauk ning ma kiljatasin. Sam ainult naeris.

"See pole naljakas."ütlesin ma pahaselt.

"On küll. See oli karma selle eest, et sa minust kui printsist halvasti arvasid."

"Sa oled ikka laps vahepeal."

"Mõnikord on ju hea laps olla. Kogu aeg ei pea ka hullult täiskasvanud olema."

"Selles on sul õigus. Muide, ma polegi kordagi küsinud, miks sul kedagi pole."

Sam ohkas. "Ju siis ma ei oska seda suhte värki."

"Ah, ole nüüd. Kindlasti on tüdrukuid, kellele sa meeldiks."

"Mulle on tähtis hetkel ainult üks inimene."

"Kes?"

"See oled sina, Arabella."

Naeratasin. "Sina oled mulle ka tähtis."

"Mul oli vahepeal üks tüdruk, kes mulle tohutult meeldis, aga tuli välja, et tegelikult on tal kutt olemas. Põhiliselt oli nii iga tüdrukuga."

"Oh sind küll."

Sam kehitas õlgu. "Mis vahet sel enam on. Läks nii nagu läks. Vaba ja vallaline ongi parem olla."

"Mis sa arvad, kuidas sinul ja Rebeccaga oleks?"

"Mis asja? Miks sa seda küsid?"

"Ma lihtsalt hakkasin mõtlema."

Õues käis jälle suur kärgatus. Võpatasin.

"Kuule, sa võid ju mu kaissu tulla."kutsus Sam, ajades käed laiali.

"Sellest pakkumisest ma ära ei ütle."

Pugesin poissi kaissu ja meie kummagi jaoks oli selline asi täiesti süütu.

"Jack saab küll pahaseks."pomises Sam.

"Ta ei pea sellest teadma, mis siis, et see meie jaoks süütu on."vastasin ma.

"Õige."

Lobisesime veel tükk aega, kuni üksteise kaisus tukkuma jäime.