Tükike taevast

11.

Sam helistas mulle minu üllatuseks järgmisel reedel ja kutsus mu välja. Jackile see mõte alguses ei meeldinud, kuid ta lasi mul siiski minna.

"Ära siis joogiga liiale mine, eks?"hoiatas Jack.

"Jajah, kindlasti."

"Sa oled pahane."ütles Jack ja tuli mu selja taha, kui ma ennast peegli ees sättisin.

"Sam ja mina oleme ainult... Sõbrad. Sul ei ole põhjust muretsemiseks. Me alles saime uuesti kokku, me loome uuesti sõprust."

"Palun vabandust, Arabella."

Ohkasin. "Pole hullu."

"Sa ju tead, et ma lihtsalt armastan sind väga palju."sosistas Jack, võttes mul ümbert kinni.

"Mina sind ka."

Kui olin ennast valmis saanud, suudlesin Jacki enne minekut, võtsin asjad ning läksin õue. Sam keeras just autoga maja ette.

"Ma tulen õhtul mingi aeg."ütlesin.

"Okei, helista kui midagi vaja on."lausus Jack.

"Jah, ma armastan sind."sosistasin ma ja suudlesin meest põsele.

"Mina sind ka!"

"No tervist, Bells."tervitas Sam mind rõõmsalt.

"Tervitused sulle ka. Mis meil täna plaanis on?"

"Sõidame linnast välja. Mul on hea viis, kuidas häid mälestusi tagasi tuua."vastas Sam naeratades.

Alguses ei tulnud mulle meelde, mis meid linnast väljas ootab, kuid siis meenus mulle Sam'i vanemate maamaja. Käisime seal tihti aega veetmas, kui tahtsime inimestest eemale saada.

"Kas lähme sinu vanemate maamajja?"uurisin ma.

"Mh, kust sa teadsid?"küsis Sam, teeseldes pettunut.

"Noh, ma ei ole ju ometigi meie sõpruses kõike ära unustanud."

"Mul on tõesti kahju, et ma pole sinuga ühendust võtnud."lausus Sam vaikselt.

"Sam, sa ei pea enam vabandama. Kõik on hästi."

Sam raputas pead. "Ma tunnen ennast ikka süüdi nende asjade pärast, mis ma sulle teismelisena ütlesin või tegin."

"Kuule, mina pole ka süütukene."

"Sa ei olnudki milleski süüdi."

"Ma solvasin sind, ma ei toetanud sind kui sul suhe oli."

"Jah, ma nüüd saan aru, miks sa seda ei teinud."

"Me ei pea sellest kõigest üldse rääkima."

"Peame."

"Sam... Okei, kui sa tahad asju täiesti selgeks rääkida."

"Ma tõesti tahan. Ma tahan, et sa mulle andestaksid. Ma teen selle jaoks kõik, et meie sõprus tagasi võita."

"Me oleme täiskasvanud, me saame aru, mis me valesti tegime."

"Jah, aga... Ma tunnen ennast ikka süüdi, mõistad? Ma poleks pidanud Rebeccaga suhtes olema, sest ta tegi sulle tol ajal ilmselgelt haiget. Ma poleks tohtinud nende inimestega suhelda."

Vaatasin Sami, kes samal ajal üritas autot juhtida ja mind jälgida. Ta pilgus oli tõesti kahetsust ja kurbust meie mineviku vigade pärast.

"See seltskond oli kohutav ja Rebecca oli tol ajal kohutav."pomisesin ma ainult.

"Ma teen nüüd nii, et meie sõprus enam ei laguneks. Ma õppisin oma vigadest."

"Anna sina mulle ka andeks."

"Sina üritasid mulle ainult mõistust pähe panna, Arabella."

"Seda arvad sina. Mina oskasin sind ainult solvata."

"Sul oli selleks täielik õigus."

"Ära ole enda vastu nii karm, Sam."

"Sa olid mu elus kõige tähtsam inimene. Oled siiani. Ma lihtsalt ei mõista ennast."

"Sam, päriselt ka, ära vaeva ennast enam sellega. Ma olen sulle juba andestanud."

"Tõsiselt?"

Noogutasin. "Päris tõsiselt."

"Seda on meeldiv kuulda."vastas poiss naeratades. Tundsin kohe ära, et see oli tema siiras naeratus.

"Ma igatsesin seda naeratust."ütlesin ma.

"Mina igatsesin sind, mu tobuke."

Naeratasin. "Mina sind ka. Tore, et sa mu elus tagasi oled."

"Samad sõnad, kullake."