Tükike taevast

21.

Arabella

Ärkasin hommikul, kui päike mu toa aknast sisse hakkas paistma. Mul polnud õrna aimugi, mis kell oli, kuid tundus nagu oleks juba lõuna. Jacki mu kõrval polnud.

Tõusin voodist püsti, aga see oli minu jaoks liiga järsk liigutus. Pea hakkas tuikuma, haarasin peast kinni ja vajusin tagasi voodisse. Oigasin ja kirusin ennast samal ajal. Lootsin vaid, et homseks on mul pohmell läinud. Ma ei soovinud isa sünnipäevale pohmellis minna.

Öökapile oli pandud vesi, seega jõin vett. Süda oli paha ja ajas oksele. Mul ei olnud ammu nii paha olnud joomisest.

"Kurat küll."pomisesin ma.

"Sa oled ka ärkvel."ütles Jack tervituse asemel. Ta istus mu kõrvale voodi peale.

"Kuidas ma suutsin eile nii palju juua?"küsisin ma. Ma ei oodanudki temalt tegelikult vastust, vaid tahtsin kellegi juuresolekul enda pahameelt välja ajada.

"Sam ei hoolitsenud su eest piisavalt hästi."

"Küllap hoolitses, aga mina lihtsalt keelasin tal mind keelata."

"Soovid sa äkki uut külma vett?"

Noogutasin. "See oleks kena."

"Kohe toon."

Samal ajal kui Jack läks vett tooma, üritasin ennast uuesti püsti ajada. Tahtsin omale mugavamad riided selga panna ja kuidagi pidin endale ju jalad alla saama.

Lõpuks õnnestus mul püsti tõusta ja  riided vahetada. Viskasin ennast tagasi voodisse, kavatsesin ennast täna ravida.

"Aitäh, kallis."tänasin ma Jacki, kui too mulle külma vett ulatas. Jõin terve klaasi tühjaks.

"Jääd täna voodisse puhkama?"uuris Jack.

"Küllap vist. Anna andeks, et ma ennast nii täis jõin."

"Ka parimatel juhtub. Ma toon sulle uue vee."

Jack läks taas uut vett tooma. Üritasin eilsest midagi meenutada, kuid mulle ei meenunud midagi. Võibolla ma ei teinudki midagi hullu.

"Kui sul mind vaja on, siis hüüa mind, eks."lausus Jack ja pani vee öökapile. Ta suudles mind otsaette ning jättis mu tuppa puhkama.

"Ma armastan sind!"hüüdsin talle järele.

"Mina sind ka!"

Sain kõigest mõne minuti vaikselt puhata, kuni mulle helistas Sam. Nüüd oli hea võimalus tema käest uurida, mis eile juhtus.

"No tervist, Bells."ütles Sam.

"Tere sulle ka. Kuidas sinul tervis on?"

"Mul on täitsa hästi. Ja sul endal? Sa olid eile üpris sitas seisus."

Oigasin taas. "Ma kahetsen, et nii palju jõin."

"Meil kõigil juhtub vahepeal selliseid asju."

"No kuule, ma ise ikka oleks pidanud piiri pidama."

"Kas sa... Mäletad midagi eilsest õhtust?"uuris Sam.

"Ei, täielik mäluauk. Äkki sa räägid mulle, mis eile juhtus."

"Sa minestasid eile. Üks tüdruk baarist tuli mulle appi ja me suutsime sind elule turgutada."

"Aga enne seda?"uurisin ma.

"Mis enne seda?"küsis Sam, natuke nagu kokutades.

"Mis enne minestamist juhtus?"

"Ah, mitte midagi erilist."

Tundsin nagu jätaks Sam mulle midagi rääkimata.

"Sam, räägi nüüd välja."palusin ma.

Ma ei tahtnud tegelikult nii väga teada, mida olin teinud, aga samas ma pidin teadma.

"Meie vahel juhtus midagi."Sami hääl oli nüüd eriti vaikseks jäänud.

"Mida sa sellega mõtled?"

Sam ohkas. "Ma ei tea, kas sa tahad teada."

"Ma pean teada saama."

"Me... Suudlesime."

Mu mõistus ei suutnud seda uskuda. Sam suudles mind, mina suudlesin teda vastu. Kuidas selline asi sai meie vahel üldse võimalik olla?

"See pole võimalik. Ei ole ju?"laususin ma, mu hääl värises.

"See juhtus kogemata. Me olime mõlemad natuke purjus."

"Sam, mida ma Jackile ütlen?"küsisin ma. Püüdsin ennast rahulikuna hoida.

"Ta ei pea sellest teadma."

"Mis mõttes? Me oleme koos, tal on õigus teada."

"Tead, ta oli juba siis vihane, kui ma sind koju oma süles tassisin. Mida ta veel siis teeb, kui sellest kuuleb?"

Ohkasin. "Ma ei saa nii ka edasi minna."

"Olgu, see on sinu otsus."

"Vabandust, ma pean lõpetama."ütlesin ma vaikselt, lõpetasin kõne ja lülitasin telefoni üldse välja. Ma ei tahtnud täna enam kellegagi rääkida.