Kallis Daniel

3. New Yorki hullused

Daniel on otsustanud mu tuua New Yorki, kuhu Brooklynist oli vaid 20-minutiline tee. Ajan selja sirgu ning avan turvavöö, väljudes seejärel autost. Daniel lukustab autouksed, surub võtmed pükste taskusse ning paneb oma käe konksu, et ma sellest kinni saaksin võtta. 

Panen käe kõhklevalt tema käe ümber ning viin pilgu Danielile. "Mis me siin teeme?" uurin, kattes vaba käega oma silmi ereda päikese eest. 

"Läheme hulluks," vastab ta tõsisel ilmel. Mu näos ei liigu ükski lihas, andes mehele teada, et tema vastus ei veena mind. "Olgu, kuidas kõlab shoppamine? Kevadballi jaoks?" Tunnen, kuidas mu kulm kipra tõmbub. Ma üritan leida temas joont, mis viitaks tema poodlemis huvile. Pealegi arvasin ma siiani, et lähen ballikleiti ostma Victoriaga. Tüdrukud omavahel, klatšime poisse.

Löön oma mõtetele käega, järgnedes Danielile, kes veab mind Bergdorf Goodman'i poole. Poe laiad uksed avanevad meie ees, paljastades luksusliku poe avarad ruumid. Poe keskel on pikk infolaud, mille mõlemal pool on mannekeen. Eemalt läheneb meile poetöötaja, kes tervitab meid kui ühte inimest. Danieli järel kõnnin mööda läikiv valget põrandat edasi. Meile avaneb veel suurem ruum, mille keskel seisavad taaskord mannekeenid. Mõlemal pool ruumi seina ääres on üüratud riiulid ja stanged, mis on kaetud uhkete rõivaste ja kottidega. 

Meie pilgud kohtuvad peale paari minutit ning, - justkui suudame me teineteise mõtteid lugeda - lahkume me poest viisaka nägemist saatel. Meie järgmiseks sihtpunktiks saab Barneys Newyork. 

Ka sellel poel on laiad uksed, mis ise avanevad. Ohkan vaikselt, astudes poodi sisse. See on järjekordne suur pood, heleda puitpõranda ja valgete seinadega. Mannekeenid on pandud üle poe seisma, seljas uusim mood. Üksmeelselt kõnnime ülikondade juurde - siine valik on tohutu. Pakun noormehele välja paar valikut, mis mulle silma jäävad. Keset proovimist otsustan talle viia ruudulise ülikonna, lootes sisimas et see talle ei meeldi. Saan kindla pearaputuse, millele järgneb mehe helisev naer. 

    "Aga see?" Näitan talle tumehalli ülikonda, tundes kuidas väsimus hakkab mulle peale kippuma. 

  "Seda ütled sina," vastab Daniel muiates ja kaob hetkega garderoobi sügavustesse. Võtan istet tugitoolil, mis garderoobist paar sammu eemal asub, lastes välja kergendatud ohke. Mu jalad on pikast seismisest kanged. 

Peagi ilmub garderoobist välja Daniel ning mu huulile kerkib lai naeratus. "Olemas!" hüüatan rõõmsalt ning kõnnin tema ette. Asetan käed aeglaselt ta lipsule ning teen sellele uue sõlme. See on esimene kord, kus ma talle nii lähedal seisan. Ma leian end taaskord mõtetest. Mu käed peatuvad tema rinnal ning meie pilgud kohtuvad. Ma tunnen läbi ülikonna mehe kiirenevat südant pekslemas, tema ebaühtlaseks muutuvad hingamist. Ta on mulle hetkega liiga lähedal ning ma taganen, viies käed läbi juuste. 

"Nüüd on korras," lausun tagasihoidlikult, lootes hetk tagasi toimunu mõlemi mälust pühkida. 

  "Kus sa lipsusõlme tegema õppisid?" küsib ta muiates ning viib pilgu peeglile. Ta vaatab end hindavalt, tuues lõpuks pilgu läbi peegli minule. 

Muigan endamisi, "Mu isa on tihtipeale lohakas. Ma olen juba väikesest peale ta lipsu kohendanud," lausun, meenutades mitmeid kordi, mil isa oleks kodust lahkunud korraliku lipsuta. Oli ka kord, mil ta oleks läinud tööle aluspükstes. "Nii et Ralph Lauren, me jääme talle tänu võlgu," 

Daniel keerab end ümber, piieldes mind, justkui üritaks mu pilgust enda salajastele küsimustele vastuseid saada. Ta otsustab püsida vait ning suundub tagasi garderoobi, kus vahetab riided. Sealt väljudes jalutab ta kassani, kus palub hoida ülikonda, kuni me mulle kleidi leiame. Ma teen poes paar ringi, taibates lõpuks, et siin ei ole ühtegi kleiti, mis mulle meeldib.