Kallis Daniel

13. Shelby

Vaikuses istudes saadame öö mööda. Kui ma end aeglaselt ringutan, on väljas juba valge ja kell näitab 7:13 hommikul. Viin pilgu Danielile, kes endiselt raamatuid enda ees sirvib, valmistudes tänaseks eksamiks. Eemalt kostuvad aeglased sammud, mis annavad teada Demi ärkvelolekust. Teadmine, et keegi meist sai rahumeelselt magada, sunnib mind pikalt kinni hoitud haigutust vabastama. Daniel tõstab muiates pea, vaadates mind pikalt. 

"Hommik," sõnab Demi kahtlust täis häälel kööki sisenedes ning avab külmkapi ukse. Ta uurib selle sisu hetke ning lööb ukse dramaatiliselt kinni. "Mismõttes meil jälle midagi süüa pole? Ma suren nälga," oigab ta pilk Danielile suunatud. Tüdruk tõmbab tooli laua alt välja ning kukutab end sellele istuma. 

"Väga kahju," vastab Daniel ükskõikselt ning lööb raamatu kinni. Enne kui ta tõuseb, viskab ta  õpikud üksteise peale virna ning asetab pliiatsi nende otsa. Ta suundub kohvimasina juurde ning täidab selle ubade ja veega. Üks nupule vajutus ja peagi lõhnab terve köök värske kohvi järgi. 

Jälgin kuidas Daniel õest möödub, riivates teda tugevalt käega. Demi saadab venda oma vihase pilguga, kuid ei ütle midagi. Mulle tundub arusaamatu nende suhe. Kuidas saavad õde ja vend nii vaenulikud olla? Tahes tahtmata meenub mulle Kenneth, kellega ei saa ma iial luua mingit suhet. Ma annaksin kõik, et ma saaksin kogeda seda, mida Wardid. 

Danieli käsi mis mu õlal peatus, tiris mu mõtetest eemale. Mees asetas mu ette lauale kohvitassi ning surus oma huuled hetkeks mu otsaesisele. Mu huulile hiilib naeratus, mille peidan tassi varju, millest sõõmu kuuma jooksi võtan. Tunnen kuidas kohv aeglaselt kurgust alla voolab ja mu meeli turgutab. See on vähemalt seitsmes tass kohvi ühe magamata öö jooksul. 

Mees teatab kiirelt et läheb pesema, sundides Demi minuga viisakalt käituma. Saadan Danielit oma pilguga, kui ta meist eemaldub. Poole tee peal võtab ta kätega kinni oma särgi alumisest äärest ning tõmbab selle üle pea. Surun käe automaatselt oma suule, kui ootamatu vaatepilt mind köhima ajab ning sunnin end kuuma kohvi alla neelama, takistades selle suust välja lendamist. Danieli lihastes selg kaob hetke pärast mu vaateväljalt ja ma saan kergendunult hingata. Viin pilgu Demile, kes taas külmkappi sukeldub, ning kõnnin tema taha. 

   "Kas sa pannkooke sööd?" uurin tüdrukult, kui olen kindel et vajalikud asjad kapis olemas on. Ma tunnen vajadust temaga hea suhe luua. Demi toob oma vidukil silmad minule, manades lõpuks huulile laia naeratuse. 

"Päriselt?! Pannkoogid on mu lemmikud!" hüüatab ta rõõmsalt nagu 5-aastane. Tema kõht koriseb valjult ning ta surub kätega sellele. Tema rõõmus tuju kaob äkitselt ja ta keerab mulle selja. Norgus peaga võtab ta istet laua ääres ning toetab pea oma kätele. Üritan välja nuputada, mis tema tujumuutuse taga on, kui asju lauale asetan. Ma küsisin temalt kõigest pannkookide kohta. 

"Tahad sa mind nende tegemisel aidata?" üritan uuesti, paludes mõtteis et Demi mind maha ei lööks. Minu imestuseks tõstab tüdruk pea ja vaatab mind taaskord naeratus huulil. Ta noogutab nõusolevalt ning jookseb kapini kust võtab välja kausi taigna tegemiseks. 

"Ashley tegi koguaeg pannkooke," sõnab ta vaikselt. "Ta pidi mind õpetama, kuid nüüd ma jäängi seda ootama. Emal pole kunagi mu jaoks aega ja isa... temast ma ei hakka rääkimagi." 

Tüdruku äkiline soov end avada üllatab mind. Ma saan vastuse oma eelmisele küsimusele, mille endale esitasin. Ma mõistan tema tujumuutust ja saan aru, miks ta käitub sellisena. Ta on kõigest 15 ja peab kõigega ise hakkama saama. Tema vanemaid pole peaaegu kunagi kodus - ja kui on, siis kas neil on üldse aega et oma lastega suhelda? Demi räägib sellegipoolest oma kadunud õest suure lugupidamisega - jääb tunne nagu ta oli ainus, kes tüdrukut kuulas. Demi igatseb Ashleyt nagu mina Kennethit.