Kallis Daniel

4. Muinasjutuline tants

Kevadball

Vaatan enda peegelpilti. Minu keha katab imeline kleit ja ma olen lõpuks valmis minema ballile. See tunne, mis mind valdab on nii veider, kuid kummaliselt meeldiv. Viimane kord, mil ma end nii pidulikult riidesse panin, oli mu tädi pulmas. Nüüd on aeg pidutseda ise endale. Victoria oli mulle päev läbi korrutanud, et mina olevat õhtu peategelane - mida ma sisimas loodan, ei juhtu. 

Sügavalt hinge tõmmates kõnnin kleidisaba üleval hoides trepist alla. Ema ja isa seisavad trepi juures, hoides üksteisel ümbert kinni. Nad naeratavad mõlemad mind nähes. Ma olen õnnelik, et isa on vähemalt korrakski saanud kabinetist välja. 

 On see pisar ta silmas? 

"Sa oled juba nii suur," lausub isa mind oma embusesse tõmmates. "Ja täpselt nagu su ema meie lõpuballil," lisab ta siis mind üle keha vaadates.

"Luba mulle, et sa võtad sellest päevast kõik, mis võtta annab," lausub ema mind kallistades. Tunnen end ühtäkki kohmakalt ja emotsioonidest ülekülvatuna. Noogutan neile vastuseks, oskamata või suutmata ühtegi sõna välja öelda. Väljast kostuv autosignaal teavitab lõpuks, et Ryan on kohal. Haaran nagist mantli ning enne ukse sulgemist lehvitan vanematele, kes mulle edu soovivad. 

Kiirel sammul kõnnin autoni ning võtan istet kõrvalistmel. Ryan noogutas mulle heakskiitvalt ning sõitis kohalt nii pea, kui olin kinnitanud turvavöö. Kahekümneviie minutiline autosõit Villa Russosse möödus vaikuses. Ma ei tea, millal me Ryaniga jõudsime faasi, kus meil pole teineteisele midagi öelda. Minus tekib igatsus meie paari aasta taguse suhtluse järele. 

Viin pilgu aknast välja, pimedusse. Kõrgel taevas hakkab tähtede vahel kuju võtma kuu. Puud liiguvad aeglaselt õrnas tuules ning mõni inimene jalutab veel koeraga tee ääres. 

Minutid on möödunud kiirelt, mida kinnitab suur Villa Russo silt, millest me mööda sõidame. Ryan teeb villa juures paar tiiru, kuni leiab lõpuks parkimiskoha peaaegu tänava lõpus. Aeglaselt väljun autost, tõmmates mantlit rohkem keha ligi. Ryan lukustab autouksed ning seisab mu kõrvale. Ta jälgib mind, kuni ma kotist telefoni otsin ja Danieli numbri valin. Ootamatult vajutatakse mu kõne kinni ja see muudab mind ärevaks. Minus kerkib esile kerge viha, kui ma järgmised sõnad Ryanile sosinal karjun. 

"Tundub, et minu ball on siin kohal läbi," Ma olen nii vihane ja kurb, et olen nõus Ryanile kallale minema, kui ta naermist ei lõpeta. Mulle ei jõua pähe, mis antud olukorras nii naljakas tundub. 

 "Ära loodagi," muigab sõber ning viipab peaga mu selja taha. Keeran end tüdinult ümber ning hetkega kaovad mu kehast kõik halvad emotsioonid. Laialt naeratades jälgin ma Danielit, kes meie suunas kõnnib, Victoria tema taga kleidisaba üleval hoides järgi jooksmas. Tüdruk nägi oma tumepunases kleidis imeilus välja. Ta juuksed hõljusid lokkidena seljal, üle pea punutud peavõru. 

Daniel peatus mu ees, eemaldamata hetkekski minult silmi. Esimest korda ei välju tema suust sõnad, muutes ta veel võluvamaks. Tema pilk ütles rohkem, kui sõnad. Ta sõi mind oma silmadega, huulil mänglemas lummav naeratus. Hetk, mis me teineteist jälgime, tundub lõputu ja ma ei katkestaks seda. 

  "Kas lähme?" sekkub Ryan, pannes Danieli neelatama ja pilku minult eemaldama. Võtan ta käe ümbert kinni ning teiste järel kõnnime sissepääsu poole. 

Astume mööda laia treppi ülest, peatudes villa ukse ees. Seal seisavad nii öelda kaks turvameest ja pildistaja. Ukse kõrval seisab suur silt, "Sisenemine ainult peale pildistamist," 

Võtame positsioonid sisse ning pildistaja teeb meist pildid, peale mida avatakse meile uks. Paneme ülariided avarasse garderoobi ning järgneme võõrale, kes juhatab meid suurde tansusaali. Ruum on rahvast täis, mis tekitab minus ebamugavus tunnet. Ma pole harjunud selliste olukordadega; selliste üristustega. Kuid ometi nüüd seisan ma siin ballikleidis ja ootan, millal Daniel mu tantsule palub. 

Kogu saal jääb vaikseks, kui Richard Bach - meie koolis direktor - tähelepanu saamiseks valjult mikrofoni köhatab. Ta kogub endale enamike siin viibijate pilgud ning naeratab võidukalt. 

"Tere õhtust õpetajad ja õpilased. Kätte on jõudnud meie järjekordne Kevadball. Meenutades seda, mis juhtus eelmine aasta, ja millepärast oleks tänavune pidustus peaaegu katkestatud, ootan teie poolt mõistvat suhtumist ja käitumist. Ma ei soovi kuulda mitte ühestki jamast. Ma soovin ühte aastat, et Kevadball oleks lõbus ja te kõik oma vahel läbi saaksite,"  

Direktor lõpetab jutu ning kõlaritest hakkab kostuma tantsumuusikat. Pooled noored tõttavad tantsuplatsile, ülejäänud hoiavad eemale, eelistades sõprade seltskonda ja snäki-jookide lauda. Otsin pilguga Ryanit ja Victoriat, kuni leian nad tantsuplatsilt. Naeratan endamisi, mõeldes, et Victoria ei anna tõesti alla. Võib-olla õnnestub tal veel Ryani süda võita. 

Mis puutub minu südamesse, siis see jätab löögid vahele, kui ma silman teisel pool saali end vaatamast Cameroni. Ta helepruunid juuksed on silutud ühele poole küljele ning tume ülikond ta seljas naelutab mu paigale. Viha mu sees kasvab, kuid ma ei suuda temalt pilku eemaldada. Ta on endiselt see sama Cameron, kellesse ma armusin ja kes viskas mu südame kildudeks. Ta saadab mulle oma paha poisi naeratuse, kuid see kaob mu silme eest nii pea, kui Daniel mu ette seisab. Cameroni läbipõletav pilk oli mind unustama pannud, kellega ma ballile tulnud olin ja see ei jää märkamatuks ka Danielile. Ta võtab mu värisevad käed enda omade vahele ning talutab mind väljapääsu poole. 

"Ma ei tea, mis teie kahe vahel päriselt oli," sõnab Daniel ettevaatlikult, kui oleme õue astunud. "Aga ühte ma tean, ta ei vääri kindlasti su pisaraid," 

    "Ja kuhu sa sellega jõuda tahad?" segan kärsitult talle vahele, hääl külm ja emotsioonitu. 

"Ma tahan sind mõistma panna, et tema on oma eluga edasi läinud. Sina peaksid ka seda suutma. Näita talle, millest ta ilma jäi. Lihtsalt ole avatud uutele suhetele, mis sinu poole võib-olla juba poolel teel on," 

Saadan tänuliku naeratuse Danielile, kes kuidagi on suutnud mind maha rahustada. Võtan ta käest ning tõmban ta enda järel tagasi sisse. Naaseme tantsusaali, kus nüüdseks on juba enamik õpilasi tantsimas. Daniel libistab oma käe mu pihale, tõmmates mind rohkem enda vastu. Tempokas tantsulugu lõppes, asendudes aeglase paariloona. 

"Kas sa tuled minuga tantsima?" küsib Daniel, eemaldamata oma kätt mu ümbert. 

    "Ma arvasin, et sa ei küsigi,"  üritasin oma hääle hoida enesekindlana. Aeglane muusika muutis mind ebakindlaks. Ühiselt suundume tantsuplatsile, saades koha selle keskel. Mees asetab vasaku käe mu pihale, tõmmates mind endale lähemale. Neelatan, kui oma käsi kuskile panna ei oska. Viin pilgu enda kõrvale, saades inspiratsiooni teistest paaridest.  Asetan ühe käe ta õlale, teise sulgeb ta hellalt enda pihku. 

Me liigume aeglaselt muusikarütmis. Meie kehad on nii teineteise vastas, et ma võin kindel olla meie ühtses hingamises. Üritan vältida silmsidet temaga, tundes kuidas mu põsed õhetavad ainuüksi mõttest tema embuses olekust. Ta keerutab mind õrnalt ning tõmbab mu tagasi enda vastu. Tunne, mis meie kehade kokkupõrkest tekib, on joovastust tekitav. 

Tõstan pilgu lõpuks Danielile, lootes et tema pilgu on haaranud miski muu. Meie pilgud kohtuvad - tema silmad läbi minu puurimas, kõike minust välja imemas. Ma tunnen kuidas mu keha kuumemaks muutub ja mu pea kergelt ringi hakkab käima. Mu süda taob ja kõhus keerab, kui Daniel mulle veel lähemale tuleb. 

   "He-hei, armas Katherine," Cameroni hääl sunnib meid teineteisest eemalduma. Pööran pilgu segajale, pigistades instinktiivselt Danieli kätt. Ta eemaldub minust, et võtta mu ümbert kinni ja tõmmata mind täielikult vastu ennast. Ta suutis hetkega tekitada minus turva- ja rahutunde. 

"Sinusugused on seal pool," lausub Daniel vaikselt, viibates peaga teisele poole saali. Cameroni huulile ilmub lai naeratus, kui ta sammu mulle lähemale astub. 

"Ma lähen koos temaga," ütleb ta õelalt, ega eemalda hetkekski oma pilku minult. "Meil jäi kunagi nii mõndagi tegemata," 

Surun taas suurenevast vihast silmad hetkeks kinni, pigistades Danieli kätt. Tunnen, kuidas ta oma pilgu minule pöörab ning avan silmad. Daniel noogutab mõistvalt ning talutab mu enda järel tantsuplatsilt minema, jättes Cameroni meile järele vaatama. 

Ma ei kavatse järjekordset pidustust pidamata jätta. Olgu Cameron siin, või mitte. 

uuendatud november 2018