Kallis Daniel

2. Sõit teadmatusse

      Ma ei suuda endiselt väljuda joovastusest, mis mind viimased paar minutit vallanud on. Ma istun siin, kivistunult. Kõik hääled kõlavad kauguses. Ma olin siiani kindel, et me ei leia mulle kaaslast ja ma pääsen kevadballist. Aga just siis, kui ma tahan õnnest karjuda, ilmub välja noormees, kes on nõus seda kõike muutma. 

Tunnen, kuidas Victoria laua all mu jalga togib ning see sunnib mind paar korda silmi pilgutama, enne kui end mõttest välja kisun. Viin pilgu tüdrukule, kes on valmis küsimusi esitama hakkama.

Palun, ära hirmuta teda ära. 

"Daniel, jah?" katkestab tüdruk lõpuks vaikuse, viies pilgu ainiti noormehele, kes meiega äsja liitunud oli. "Mis põhjusel sa Katherine ballile viia tahad? Mis ütles sulle, et ta on täiesti okei ja ta kapis pole kohutavat luukere peidus?" Tema küsimused kõlavad mõnikord liiga lapsikult.  

 Victoria toetab selja vastu seina ning ristab rinnal käed. On näha, et ta on väsinud lollidest küsimustest ja veel lollimatest vastustest. Mind see-eest rõõmustas fakt, et ükski rivis seisnud poistest ei saanud mu kaaslaseks. 

"Ma ei usu ümbernurga jutte. Me kõik teeme vigu, kuid nende pärast inimest maha teda pole mõtet." vastab ta, vajudes hetkeks mõttesse. Ta toob pilgu minule, saates mulle taaskord naeratuse. Miks ta ei võiks lõpetada? Mu põsed muutuvad kuumemaks ja ma võin kindel olla, et hetke pärast näen ma välja nagu peet. "Sa oled väga ilus, isegi kui sa punastad nagu segane. Ja ma arvan, et see oleks kohatu, jätta sind ilma ühest ägedamast ballist keskkooli ajaloos." 

Mida rohkem Daniel räägib, seda punasemaks värvuvad mu põsed. Ma ei pea seda nägema, et teada. Piisab õhetavast tundest mu näos ja imelikust tundest mu kõhus. Daniel on mu jaoks täiesti võõras, mulle isegi ei meenu, et oleksin teda koolis varem näinud. Ometi välimuselt järgi võiks ta kuuluda nende populaarsete pahade poiste kampa. Üks osa minust kahtleb tema sõnades, teine tahab teda uskuda. Ja millegipärast kuulan ma seda teist poolt. Ma usun iga ta sõna, ignoreerides tema komplimenti, sest kurat, ta võttis mul sõnad suust. 

"Selge, aga kui sa Katherine'st nii palju tead, miks sa ei räägiks midagi ise endast?" päästis Victoria mind taaskord. 

  "Ma käin teiega James Madisonis, lõpuklassis. Olin kunagi jalgpallimeeskonnas, kuid sealsed suhted sundisid mind lõpetama. Praegu mind see tagasi ei kutsu," Daniel mõtleb hetke, justkui ei teaks mida veel rääkida. "Olgu, ma armastan väljakutseid. Ma ei ütle kunagi ära uuest seiklusest," 

   "Katherine on ise üks seiklus," katkestab teda Ryan, kes oleks justkui alles jõudnud. "Ma mäletan, kui ta mu aastaid tagasi paduvihmaga matkama tiris. Kusjuures, hätta temaga ei jäänud," Saatsin Ryanile hoiatava pilgu. Kui ta veel ühe sõna ütleb, hüppan ma üle laua talle kallale. 

   "Väga meeldiv," sõnab Daniel lõbustatult. Victoria müksab mind taaskord laua all jalaga, üritades mind rääkima panna. Kuid tema katsetuse katkestab laua äärest püsti tõusev Daniel. Ta lükkab tooli tagasi laua alla ning tõmbab kätega üle jaki. "Ma ootan sind homme kell kümme kooli parklas. Ära hiline," lausub ta mulle, teeb silma ning lahkub kohvikust. 

Hämmeldunult vaatan veel pikalt punkti, kuhu Daniel kadus. Mu mõistus ei jõua reaalsusele järgi. "Mida see tähendas?" küsin pigem endalt, silmi pilgutamata. Ryan hakkab naerma ning Victoria ühineb temaga. Ma vaatan neid segadust täis pilgul, saamata aru, mis neile nalja pakub. 

   "Kui sa vaid oma nägu näeksid," pressib Victoria läbi naeru välja, haarates peagi kinni oma õlast, millele ma õrna rusikalöögi annan. "Sa ei pea vägivaldseks muutuma," naerab ta edasi ning viipab peaga suunas, kuhu oli läinud Daniel. Ta on endiselt kohvikus, suudan vaid mõelda, samal ajal talle vastu lehvitades ning huulile häbist pakatava naeratuse manades.