Kallis Daniel

20. Frank ja poriprintsess

Ma seisan liikumatult, selg toetumas vastu ust ja telefon sõrmede vahelt maha libisemas. Jälgin valget ust, mille väiksele aknale on kardin ette tõmmatud ning mis viib köögist maja taha. Võpatan, kui vastu ust õrn koputus kõlab ning telefon kukub põrandale, pannes mu kiirelt liigutama.

Kummardun telefoni järele ning võtan kikivarvul suuna ukse poole, asetades telefoni poolel teel kapile. Sirutan käe, võttes kinni uksenupust. Sügavalt hinge tõmmates keeran nuppu vasakule ning lükkan ukse lahti.

Neelatan märkamatult, lastes oma pilgul üle Cameroni liikuda. Ta seisab minust aste all pool ning vaatab mind alt üles. Oma helepruunid juuksed on ta geeliga kõrvale kamminud ning pähe pannud punase mütsi. Vaatamata kuumale ilmale on ta end riietanud vastavalt sügise ilmale.

Me ei näita välja ühtegi emotsiooni, kui me Cameroniga teineteist vaatame. Me vaikime mõlemad, ütlemata teineteisele tere. Cameron katkestab vaikuse hetkelise ohkega, taganeb ning võtab istet mu vanaisa tehtud pingil.

"See on armas, et sa oma vanaisa külastad," lausun vaikselt, soovides meie vahel oleva pingelise vaikuse katkestada. Cameron kehitab õlgu ning ühendab oma sõrmed.

"Mul on valus teda vaadata," ohkab Cam, surudes pea oma kätele. Ta hingab sügavalt sisse- ja välja, tuues nähtavale, et tal on raske. Ma kogun end hetke ning võtan istet ta kõrval pingil. Muremõtted Danielist on hetkeks kui käega pühitud. "Frank'il on vähk, Kat."

Mu silmad muutuvad suureks ning hetkega tunnen end sama kurvalt kui Cameron. Ma tean täpselt, mida ta praegu läbi elama peab. Hetkeks ilmub mu silme ette noore Kenneth'i naeratav nägu, mis on mudaga kokku määritud.

"Oh, anna andeks," ohkab Cameron, pannes oma käe mu põlvele. "Ma ei tahtnud su mõtteid Kennyle viia." Automaatselt asetan oma käe Cameroni omale, mis endiselt mu põlvel on ja seda õrnalt silitab ning naeratan talle. Cameron pigistab oma huuled kitsaks kriipsuks viib oma pilgu meie kätele.

Järjekordsed mälestused kerkivad mu mõtteis üles, kui ma Cameroni käesoojust oma peopesas tunnen. Mu mõistus tahab, et ma antud hetkel tema kätt edasi hoian, kuid mu süda on sellele täielikult vastu, meenutades mulle Danielit.

"Sa ei pea millegipärast vabandama," sõnan, eemaldades oma käe mehe omalt ning viies selle läbi juuste. Cameroni huulile ilmub hetkeks õrn muie ning ta lükkab end vastu pingi seljatagust, sirutades jalad ette välja.

"Tuleksid sa minuga? Frank oleks õnnelik sind nähes," pakub Cameron peale lühikest mõttepausi ning sirutab mulle ootavalt oma käe, seistes täispikkuses mu ees. Võtan sellest nõusolevalt kinni, lastes Cam'il end püsti tõmmata.

Oma sõrmedega mängides kõnnin tema kõrval ta vanaisa majani. Cameron avab vaikselt ukse ning siseneb, viibades peaga, et ma sama teeksin. Kõhklevalt astun üle ukseläve, lastes oma pilgul üle kitsa koridori rännata. Viimasest korrast, mil ma siin käisin, on möödas mitu aastat ning ma olen igatsenud seda tuttavat lavendlilõhna, mis siin majas hõljub. Justkui oleks Bertha endiselt siin ja loeks elutoas oleval kiiktoolil end kiigutades raamatut.

Tõmban endasse järjekordse sõõmu tuttavat lõhna ning järgnen Cameron'le, vana puitpõrand mu jalge all krigisemas. Ta juhatab mind tuttavasse elutuppa, mis tekitab minus aina suuremat igatsust Bertha järele.

Seisatan ukselävel ning rändan silmadega üle ruumi. Elutoa seinad on endiselt oliivrohelised ning laia akna ees asetsevad valged pitsilised kardinad. Vasakul, pruuni kamina kõrval seisab tühjana Bertha beeži kattega kiiktool, mille kõrval oleval kummutil seisab avatuna raamat. Siin elutoas on kaks beeži diivanit, kolmekohalisele diivanile on laotatud vana valge tekk ning kahekohalisel diivanil istub Frank, silmitsedes oma käes olevat pildiraami.

"Papa," ütleb Cameron ettevaatlikult, hoides oma hääle vaiksena. Frank langetab värisevad käed oma jalgadele ning tõstab aeglaselt pea, vaadates meid silmad pilukil. Mees, kes vaid aastaid tagasi nägi välja elujõuline ja oma vanuse kohta aastaid noorem, on muutunud tundmatuseni. Ta nägu on täis tumedaid laike ning vähesed juuksed, mis ta pealael asetsevad, on värvunud valgeks.

Frank lükkab end aeglaselt laua poole enda ees ning asetab pildiraami sellele seisma. Ta võtab kinni diivani käetoest, et end püsti lükata, kuid Cameron takistab ta katsetused ning aitab ta vaikselt tagasi istuma. "Arst käskis sul rahulikult võtta," meenutab ta oma vanaisale, valu täis naeratus huulil.

"Tere," sõnan vaikselt ning kõnnin Franki poole. Mehe silmad löövad hetkega särama ning tema huulile ilmub lai naeratus, tuues nähtavale rohkem kortse.

"Oh, oled see tõesti sina, pisike poriprintsess Katherine?" küsib ta naerdes, sundides mind endaga ühinema. Mu põsed õhetavad ja ma tunnen rõõmu, et Frank mind endiselt ära tunneb ja pole unustanud hüüdnime, kuidas ta mind kunagi hüüdis.

     Cameroni ja Frankiga vanu aegu meenutades möödub aeg kui linnulennul. Märkamatult on väljas läinud juba pimedaks ning mul on viimane aeg minna tagasi koju. Cameron paneb teki üle Franki ning surub oma huuled ta otsaesisele. Hetke vaatame rahulikult magavat Franki, saates teineteisele naeratusi.

"Aitäh, Katherine," tänab Cameron, kui mu kõrval käed pükste taskus mu vanavanemate maja ette kõnnib.

Seisatan ning keeran end näoga Cameroni poole, küsides: "Mille eest sa mind tänad?"

"Sa muutsid mu vanaisa oma külaskäiguga tõeliselt õnnelikuks täna," Cameron naeratab, tehes lühikese pausi. "Ma ei mäletanud enam, milline ta õnnelikuna on. Sa oled tõeline ingel,"

Tunnen verd oma põskedesse voolamas ning olen kindel, et hetke pärast olen ma punasem kui tomat. Suunan oma pea alla, vaadates oma jalgu. Cameron astub mulle sammu lähemale, paneb oma käe mu lõua alla ning tõstab mu pead endale otsa vaatama.

"Ja sa ei pea mu ees häbenema, sest sa oled punastades väga armas,"

Enne, kui ma midagi vastata jõuan, avatakse välisuks ning isa astub mu vaatevälja. Ta vaatab kordamisi mind ja Cameroni. Ma loen tema näoilmest välja, et ta on imestunud, nähes meid kahte teineteisele nii lähedal, nii rahulikult.

Isa köhib oma hääle puhtaks ning astub kahtlevalt mööda trepi alla, meie poole. "Um, su telefon on juba paar tundi helisenud, ja ma mõtlen, vahetpidamata." Äkilise liigutusega tõmban isa käest oma telefoni ning avan selle, vaadates valgustatud ekraanilt suurt arvu kõnepostiteateid, sõnumeid ja vastamata kõnesid.

1 tund hiljem

"Ma olen kindel, et sellele on lihtsam seletus," üritab Vicky mind lohutada. Ma ei suuda rahuneda ja kõnnin toas edasi-tagasi, libistades käega üle kõige, mis käeulatuses.

"Kuidas on see võimalik, et ma Danieli numbri vihahoos blokeerisin?" käratan poolsosistades telefoni, üritades hääle võimalikult vaikselt hoida, et mitte tekitada teistes kahtlusi.

"Kui sa oled vihane, siis sa ei mõista mida sa teed, ja tihti teed sa kõike ilma, et sa seda tähele paneksid,"

"Kuidas Daniel tundus?" küsin, võttes istet voodil, mida katab kuhi roosasi patju ja mu vanad mänguasjad.

"Ryan kinnitas, et ta pole Danielit sellisena varem näinud. Ta näost oli näha, et ta on magamata, masenduses ja täielikult endasse tõmbunud,"

"Vi, ma ei tea mida teha," nuuksun telefonitorru. "Ma vajan teda enda kõrvale, sest ma armastan teda liiga palju..."