Kallis Daniel

17. Cameron

Mulle on alati meeldinud vihmasadu - see on üllatavalt rahustav. See kõla ja vaade, mis vihmaga kaasnevad on hingematvad. Kuid äike mis aegajalt sähvatab, tekitab minus väikest hirmu. Vanemad kordasid mulle tihtipeale, et ma ei tohiks äikesetormi ajal aknal olla. Erinevalt neist tunnen ma sellest vaatepildist imekummalist mõnu. Täna on kolmas päev, mil väljas valitseb suve esimene torm ja pooled teed on selle tõttu suletud. Minu kodutänaval, kus tavaliselt liikus veerand tunni jooksul vähemalt viis autot mööda on täna näha vaid ühte autot.

Joon väikeste lonksudega auravat piparmünditeed ning viin pilgu raamatule ja muusikamängijale oma kõrval. Laulude esitlusloend on lõpule jõudnud ja raamat poolikuks jäänud. Eemaldan kõrvaklapid ning lükkan jalad maha, tõustes nendele püsti.

Tunnen end üksikult, kuna Daniel pidi eelmise päeva hommikul teadmata põhjustel Jerseysse sõitma. Ainuüksi mõte temast paneb mu alahuult närima. Ta tegi minust täielikult enda tüdruku - läbi ja lõhki.

Mu parimatel sõpradel on teised tegemised alates sellest, kui nad teineteist leidsid ja vanemad on tööl. Ma olen täiesti omapead ja välja minekuks puuduvad võimalused. Mitte et ma tahaksin sellise tormiga kuskile minna. 

Nagu kutsutult kõlab uksekell, mis üllatab mind. Kõheldes suundun koridori ning avan välisukse, lastes tugeval tuulel tuppa pääseda. Neelatan tugevalt kui enda ees Cameron'i seismas näen. Ta on läbimärg. Vihmavesi niriseb mööda ta veatut nägu alla, kukkudes viimaks trepile. Hetke seisame me mõlemad midagi ütlemata kuni Cameron lõpuks suu avab.

"Mu auto ütles üles," sõnab noormees nina luristades. Teda vaikides piieldes teen järelduse, et ta on väljas pikemat aega seisnud ning astun ukse eest kõrvale. Kõhklevalt astub Cameron koridori ning laseb mul välisukse kinni lükata.

  "Soovid teed?" uurin, haarates ta vihmast läbi ligunenud jope enda kätte. Mees noogutab tagasihoidlikult ning eemaldab oma märjad jalanõud, jättes need välisukse kõrvale kuivama. Midagi temas on teistmoodi. Tema ise on muutunud. Pööran end ümber ning suundun kööki. Cameron järgneb mulle vaiksel sammul. Panen vee keema ning võtan kapist tassi, kuhu teekoti sisse viskan.

Pööran end Cameroni poole, kes ukselävel kergelt värisedes seisab. Piidlen teda mõtlikult - imetledes rohkem tema treenitud keha, kui analüüsides tema siin olekut. Tema ülakeha kattev valge t-särk on märg ja on täielikult ta keha ümber tõmbunud. See toob esile tema kõhulihased. Tema mõlemat kätt katavad tätoveeringud, mida ma meie suhte algul vihkasin, kuid ajapikku armastama hakkasin.

  "Mine elutuppa, diivanil on tekk mille võid ümber võtta," sõnan mehele, pilku tema rinnalt eemaldamata. "Ma tulen kohe teega järele," lisan ning sunnin end lõpuks talle selga keerama. Kuulatan kuidas ta vaiksetel sammudel minust eemaldub ning lasen välja ohke, mida pikalt kinni hoitsin. Kallan keedetud vee tassi ning jälgin kuidas vesi ja teepakk teineteisele reageerivad. 

Kõikidest nendest majadest meie naabruskonnas, otsustab Cameron tulla siia. Ükskõik kui väga ma tahan, ei oska ma teda vihata. Ta küll mängis mu tunnetega, kuid see on minevik. Temas on miski, mis paneb su temast hoolima ja kõigest hoolimata on ta mulle endiselt kallis. Temaga koos veedetud ajal on samuti oma tähendus. Cameron on alati osanud öelda õigeid asju - kui sa temaga muidugi läbi saad. 

Minu ainsaks murepunktiks on Daniel. Tema ja Cameron vihkavad teineteist ja võimalusel teeksid teineteisele lõpu esimesel juhul. Ma ei taha meie vahele saladusi ning tean, et olen sunnitud talle rääkima, miks ja millal Cameron minu juures käis. Küsimus seisneb vaid selles, kuidas ma selle ette kannan. Mu viis peab olema võimalikult vähe murettekitav. 

Eemaldan teekoti tassist ning viskan selle prügikasti. Tassi käte vahele võtnud, suundun aeglaselt elutoa poole, peatudes ukselävel. Diivan on seljatoega ukse poole ning tänu sellele saan ma Cameroni oma elutoas häbenemata vaadata. Ta on mu roosa fliisteki ümber oma keha tõmmanud ja istub diivanil kägaras. Ta hingab rahumeelselt ning pilk on kinnitatud televiisorile.