Kallis Daniel

1. Ole ballil mu kaaslane

James Madisoni keskkoolis teavad mind kõik. Ma olen populaarseim jututeema olnud viimased paar kuud. Keskkoolis pead olema tugev, öeldi mulle kord ja nüüd ma saan selle lause mõttest aru. Kui Cameron poleks minu peale kihla vedanud, elaksin ma praegu tavapärase keskkooli õpilase elu. Keegi ei jälgiks mind, kui ma kõnnin oma kapini. Keegi ei loeks sööklas huvipärast mu lusikatäisi. 

Terve selle jama sees on mu kõrvale jäänud Ryan ja Victoria - mu parimad sõbrad. Nad toetavad mind alati kõiges, 100 protsendiliselt, nagu mina neid. 

Ryan on keskmise kehaehitusega, tumepruunide silmade ja tumepruunide peaaegu õlgadeni juustega. Me kasvasime üles nagu õde ja vend, elades teineteisest vaid paari maja kaugusel. Ryan õpib James Madisoni keskkooli lõpuklassis, olles keskpärane õpilane.  

Victoria on pikk, modellimõõtu neiu.  Tal on poole seljani ulatuvad loomulikult punased juuksed ja sügavsinised silmad. Tal on tedretähnid, mis teevad ta veatu näo veel omapärasemaks. Ta kolis Brooklyni kui oli 4-aastane ning asus meiega ühes koolis õppima teises klassis. Alates sellest päevast oleme me kolm lahutamatud. 

    "Katherine, kas sa kuulad ka mind?" Victoria vehib kannatamatult kätega mu näo ees ja vaatab mulle altkulmu otsa. 

  "Vabandust," vabandan silmi pööritades. Victoria teeskleb pettunud ning potsatab ohates voodile pikali. "Ehk oled nii hea ja kordad?" Vajun tüdruku kõrvale pikali, manades huulile õrna naeratuse, ning vaatan teda kutsikasilmadega. Victoria naerab hetke, tõmmates siis enne rääkimist hinge. 

  "Kevadball on kohe käes ja sul ei ole kaaslast," sõnab ta mind pingsalt jälgides, tehes jutule kiire pausi. "Sa tead, et ma annaksin sulle Ryani, kuid mul on temaga plaanid. Ta on nii täiskasvanulik, armas ja ilus. Oh, need tumepruunid silmad..." 

Victoria jätkab oma unistamisega, ega pane tähele kui ma voodist end püsti ajan. Ta teab, et ma ei käi ballidel; ta teab, miks ja kelle pärast see nii on. Ma pean leidma veenva vabanduse, miks ma minna ei saa. Victoria ei laseks mul sellest kõrvale hiilida. 

"Vic, ma ei saa.." lausun, toetades küünarnukid aknalauale. Vaatan tuules õrnalt liikuvaid puulehti, kuuldes samal ajal kuidas Victoria end voodist püsti ajab ja minuni kõnnib. Ta tõmbab mind õlgadest püsti ning keerab mu enda poole, vaadates mind uhkelt. 

  "Ei mingeid hädavalesid," muigab ta, nähes läbi mu plaani. "Sul on aeg neile kõigile näidata, et sa oled üle sellest jaburusest. Kaua sellest möödas on? Pool aastat? Sa oled imeilus, nii seest kui väljast. Oh, ja ära muretse. Me aitame sul kaaslase leida," vatrab ta kiirelt, süstides minusse veidike enesekindlust. Võib-olla on tal õigus. Sellest kõigest on tõesti juba mitu kuud möödas, kuid ma olen endiselt selles päevas. 

Mu silme ette kujuneb pilt Cameronist, kes oli terve kooli ees mind alandanud. See oleks olnud juskui eile, kui ta mu keset koridori üksi jättis, pisaratega üle valatud. 

Hetke veel mõtlen, kuidas ma sellest ballist pääseksin. Üritan mõttes kokku panna vabandusi, mida talle ette söösta. Selleks ei anna tüdruk mulle pikemalt aega, vaid lükkab mu riidekapi ette. "Vali midagi ilusat, me läheme kohvikusse ja sa lahkud sealt kaaslasega," lausub ta veel enne kui mu üksi tuppa jätab. 

Raputan endamisi pead. Ma ei oska ette kujutada, mis mind ees ootab. Tean vaid, et kohvik, kuhu me läheme on meie kooli populaarseim koht, kus kokku saada. Ma käisin seal paar korda Cameroniga, kui ta minuga oma tundeid vaid näitles. Kohvikus olid alati kari poisse, kelle ümber tiirlesid populaarsed, ilusad kuid võltsid tüdrukud. 

 Victoria hüüab mulle altkorruselt, et end viie minutiga valmis paneksin. Avan ohates kapiukse ning võtan sealt ettejuhtuvad teksad ja topi. See oli parim, mis ma leida oskasin.