Kallis Daniel

6. Piknik rannas

6 Daniel W.

   Miski minus on ühe nädala jooksul muutunud. Ma naudin Katherine seltskonda; mulle meeldib teda naeratamas näha - see on miski, mis mõjub meile mõlemale hästi. Kuid tõde, mida ma endaga iga päev kaasas kannan, lõhub ühel päeval kõik. Ma tean, et ma ei oleks tohtinud sekkuda; ma poleks tohtinud luua sõprussuhet. Eriti temaga; ta alles saab ühest valust üle. 

Hetkeks rändlevad mu mõtted Gabbele. Keskkooli populaarseim tüdruk, kellega ma olen paar korda kohtamas käinud. Ta peab mind enda omaks, kuid ma ei tunne seda. Ta on kohati nii vastik, et ma ei talu tema lähedustki. Kõigest nädal aega tagasi ütlesin ma Gabbele, et meie vahel ei saa midagi olema. Ta polnud õnnelik ning lubas mu elu põrguks muuta. 

Mõni päev ma mõtlen, miks ma tema peale üldse nii palju aega raiskasin. Tüdruku peale, kes kogub oma populaarsust poiste pealt, kellega ta magab. Huvitav küll, mitu kutti tal koolist katsetamata on jäänud peale minu? 

Lõdvik, nagu riietusruumis kutid teda kutsusid. 

          Vaikuses kõnnime mööda rannaäärt, Katherine lakkamatult omaette naeratamas. On näha, et meri muudab ta rahulikuks ja ta naudib seda. Peagi märkan maha laotatud tekki, millel seisavad maitsvad suupisted. Olin selle valmis seadnud vaid hetkega, et minna siis majja kindlaks tegema, kas ta tuli. 

Ja ta tuli...

Katherine tõstab oma pilgu minule, justkui oleks tundnud, et teda juba pikemat aega jälgin. „Mis see on?" küsib ta lõpuks, kui oleme jõudnud lähemale piknikuplatsile. Naeratan talle, jättes ta kindla vastuseta ning võtan tal käest. Enda järel viin ta tekile, kus ta minu vastas istet võtab. 

"See on tänu, et sa tulid," sõnan vaikselt, hoides oma pilku ainult temal. Ta põsed värvuvad roosaks ning ta keerab pilgu merele. Kui ta vaid näeks, kui ilus ta praegu on. "Kui sa oleksid tulemata jätnud, oleksin pidanud selle kõik üksi ära sööma," lisan lõpuks, üritades meie vahelist meeleolu lõbusamaks muuta. 

Avan suure korvi ning võtan sealt välja termose. Valan tassi veel kuuma teed ning ulatan selle tüdrukule. Tänulikult asetab ta tassi oma huultele ning joob teed väikeste lonksudega. Asetanud tassi ettevaatlikult maha, sirutab ta välja oma jalad ning toetab end kätele. Tema pilk püsib ainiti merel, mis lainetab õrnalt. Naeratus ilmub tagasi ta huulile, kui ta oma suu avab. "Aitäh," 

Mu süda peksleb ja ainus mida ma tunnen, on soov teda suudelda. Saatusel mängib meiega ohtliku mängu ja ma ei suuda seda takistada. Mul on üks suvi ja mu ees istub üks tüdruk. Mida ma ka ei ürita, mul ei ole väljapääsu. 

    "Gabbe oli su tüdruk, jah? Miks te lahku läksite?" uurib ta järsku. Viin pilgu mustriliselt tekilt temale, analüüsides mida öelda. Katherine muigab häbelikult, lüües käega omale otsaette. Ta langetab häbitundest pea. "Ei, ära vasta. See ei ole absoluutselt minu asi," pomiseb ta kiirelt. 

   "Me käisime paar korda väljas, aga ta ei ole minu tüüp." 

   "Sul on kindel tüüp?" imestab tüdruk, vaadates mind kipras kulmul. "Millised tüdrukud sulle siis meeldivad?" Ma olin leppinud selle tuleva küsimusega nii pea, kui olin talle vastuse andnud. Ma ei suuda kinni hoida oma naeratust, kui talle lähemale istun. Nii palju, kui see suupisteid täis tekil võimalik on. Õrnalt tõmban pöidlaga üle ta põse, mis on nii pehme; nii sile. 

"Sinusugused," sosistan talle pikemalt mõtlemata, eemaldamata pilku tema rohelistelt silmadelt. Tüdruku tumepruunid juuksed lehvivad õrnas tuules ja ma tunnen mõnusat kookoslõhna, mis nendelt eraldub. Tema silmis välgatab midagi ning ta langetab pea. Õrnalt asetab ta oma käe minu omale, mis endiselt tema nöol peatub. Need on jahedad ning ma ei oota hetkegi. Tõusen püsti ning võtan teki, mille olin kaasa pakkinud. Kõnnin mööda tekiäärt tema kõrvale, võttes viivitamatult istet. Tekki talle ümber pannes tõmban tüdrukut endale lähemale. Meie vahel puuduvad taaskord sõnad ja tegevused räägivad enda eest. Katherine toetab pea mu õlale ning toob kuuldavale rahuloleva ohke. 

Õrn tuuleiil lennutab uue koguse tüdruku lõhna mu ninna, pannes mu kiiremini hingama. Sulgen hetkeks silmad ja taastan hingamise. Katherine ohkab sügavalt ning langeb aeglaselt mu jalgadele. Ta on magama jäänud. Vaatan teda, suutmata pilku temalt eemaldada. Kohendan tekki ta ümber ning silitan õrnalt ta pead. Ma ei taha teda äratada; ta on nii ilus ja rahulolev. Sügavalt sisse hingates toetan end kätele ning vaatan õrnalt lainetavat merd. 

Kas ma peangi end sedasi tundma - nagu ma armuksin? 

Katherine-Sierra 

    Avan aeglaselt silmad, pilgutades neid paar korda - jah, ma olen endiselt rannas. Kui reaalsus mind valusalt hammustab, hüppan ma kiirelt püsti ning kahetsen oma otsust peatselt. Mu keha on kange ja lootus, et ma magan siin üksi, kustus Daniel end püsti ajas ja pikalt sirutas. 

"Anna andeks," vabandan, surudes kätega oma silmi kinni. Ma pole varem nii häbi tundnud, kui praegu. Mulle ei jõua kohale, kuidas ja miks ma Danieli peal magama olin jäänud. "Ma ei tea, mis juhtus. Sa mõjusid kuidagi.."

"Uinutavalt?" pistab ta vahele, naerdes lõbustatult. Noogutan nõustuvalt, varjates käega haigutust. Daniel silitab õrnalt mu õlga, enne kui avab suu, et midagi lisada. "Ma arvan, et siis ma ei tohiks su läheduses enam viibida," 

Ühtäkki tundub ta tõsisem kui kunagi varem. Ta jälgib mind mõtlikult, haarates pöidla ja nimetissõrmega kinni oma lõuast. "Ei, mulle meeldib," Mu lause peatab telefonihelin. Vabandades tõmban telefoni pükste taskust välja ning vastan sellele. 

   "Vi, praegu pole hea aeg," sosistan telefoni, olles Danielile seljaga. 

„Pole hea aeg? Mis sul viga on? Kus sa oled jälle?" sisistab tüdruk vihaselt telefonitorru.

   "Ma," saadan kiire pilgu Danielile, kes mulle naeratab, mõeldes mida sõbrannale vastata. "Ma olen imelises kohas," 

"Aaa, oota..." Tüdruku kiljatus sunnib mind telefoni kõrvast eemaldama ja kõlarit käega katma. "Ära ütle, et sa oled Danieliga," lausub ta lõpuks, kui on maha rahunenud. 

"Jah," vastan lühidalt, noogutades samaaegselt pead. Nagu eelmine kord, lõpetas ka seekord tüdruk midagi ütlemata kõne, jättes mu mõneks sekundiks telefoniekraani vaatama. 

Muiates surun telefoni tagasi taskusse ning pöördun näoga Danieli poole. Üheskoos paneme asjad kokku ning Daniel võtab need kätte. Oma vaba käega haarab ta minu käest, juhatades mu rannast välja, tagasi metsa. 

Olles paar minutit kõndinud, seisatab ta äkitselt. Ta vaatab ringi, pöörates pea järsku vasakule, kust kostub krabin. Haaran mõlema käega tema käest, lastes pilgul üle ümbruse käia. Mind valdab hirm ja teadmatus. Ainus, milles ma kindel olla saan, on Danieli kohalolu. Ta asetab korvi maha ning liigub aeglaselt väikese põõsa poole, tirides mind enda järel. 

Nähtavale ilmub suur hundikoer, kes uriseb ila tilkumas. Ma kiljatan, paludes mõtteis jumalat. Ma ei taha koera käppade all surra. Kui koer äkitselt meie poole hakkab jooksma, taganen ma kuni koperdan ja selili kukun. Daniel toob oma pilgu kiirelt mulle,  kuid koer on juba esikäpadega mu rinnal. Surun silmad kinni, leppides oma lõpuga. 

Möödub vaid sekund, kui raskus mu rinnalt kaob ja ma aeglaselt oma silmad avan. Daniel söödab koerale midagi piknikukorvist, huulil õrn muie. Ta ulatab mulle käe ning aitab mu tagasi püsti. Ta tõmbab kiirelt kätega üle mu selja. 

  "Tule, silita teda," sõnab ta vaikselt, kükitades koera ette. Nähes minu protesti mind äsja rünnanud koera silitamiseks, naerab ta valjult. Ta haarab mu käe, tõmmates mu enda kõrvale, ja asetab selle koos enda omaga koerale. Aeglaselt silitan koera, kelle keel suust väljas ripub ja saba lehvib kõrgel. 

   "Ta tahtis mu ära tappa," lausun tõsisel ilmel Danielit vaadates. "Aga nüüd on ta päris armas," muigan. Instinktiivselt kallistan enda kõrval kükitavat meest, pannes meid sellega ebaühtlaselt kõikuma. 

uuendatud november 2018