Kallis Daniel

8. Mälestused

    

"See siis tähendab, et me oleme nüüd koos. Nagu paar?" küsin, süda närviliselt rinnust välja pekslemas. Daniel muigab kavalalt ning eemaldub minust, enne kui midagi vastab. 

"Jah, kui see on muidugi miski, mida sa tahad nagu mina." 

See on otsustatud. Danielist saab hetkega minu poiss-sõber. Ma tean teda väga lühikest aega, kuid ei leia kuskilt reeglit, et sellises faasis ei tohiks suhtesse astuda. Mina olen temaga olles õnnelik ja tundub, et sedasi on ka tema. Lühikese ajaga võib muutuda palju ja nii juhtus ka mul. Daniel on hakanud mulle meeldima, väga. Iga pilk, mis ta mulle saadab, ajab mu pööraseks ja ma tahan teda aina rohkem. 

Üksmeelselt suundume tagasi koolimajja, jättes hüvasti potilille all, kus me kohtusime. Meie teed lähevad lahku järgmiseks 45-minutiks, mil me mõlemad tundi kiirustame. Enne klassi sisenemist otsin välja inglise keele õpiku. Ukse avades jälgib mind suurte silmadega Victoria, kes rahuneb nii pea, kui mu huulil suurimat naeratust kogu universumis näeb. 

Jõudnud vaevu võtta istest Victoria kõrval, tormavad klassi kaksikud - Lisa ja Danielle - kes võtavad istet meie ees. Nad viskavad kotid põrandale ja pöörduvad meie poole. Vaatasin tüdrukuid altkulmu, saamata aru mis neile huvi pakub. 

  "Kas sina ja Daniel olete paar?" küsib Lisa minu ette kummardudes. Ta vaatab enda ümber, et keegi teine ei kuuleks, mis tal öelda on. "Me nägime teid õues, tundusite väga lähedased," Danielle liitub kui Lisa mulle naeratab, ning noogutab õega kaasa. 

  "Nalja teed! Kevadballil tundus nagu nad oleksid juba aastaid koos olnud," hõikab Danielle, summutades oma hääle kiirelt pihku. Õed naeratavad taaskord mulle laialt, oodates minult mingitki vastust. 

  "Aitäh," tänasin pigem küsival toonil ning viisin pilgu lauale. Kirjutan midagi suvalist vihikusse, lootuses tüdrukutest lahti saada. 

"Ah, ma teadsin seda kohe," kilkavad nad justkui ühest suust enne kui end ümber keeravad ja oma laua taga istet võtavad. Oli ka aeg. 

Saadan Victoriale mis-see-oli-ja-aitäh-abi-eest pilgu ning näitan talle rusikat.  Victoria naerab mu reaktsiooni peale, lükates end toolilt püsti, kui klassi siseneb kella saatel õpetaja. 

                                                                              

                                                                                       ***

"Nagu täiesti päriselt. See on nii armas," Kommenteerib Victoria minu uut suhtestaatust ning laiutab käsi, kui siseneme sööklasse. "Ma tahan ka," lisab ta kurvalt, tõmmates laua alt tooli välja ning potsatab sellele istuma. Ta laseb käekotil põrandale kukkuda. 

Ta ei pea rohkem sõnu lausuma, et ma aru saaks, kellele ta vihjab. Võib-olla on tal Ryaniga pisut abi vaja. Seda on näha, et nende vahel on midagi, aga nad mõlemad kardavad. Nad kardavad astuda uut sammu, sest see paneks kaalule nende sõpruse. Sean enda eesmärgiks rääkida Ryaniga nii pea, kui temaga kahekesi saame olla. 

Meenutan päeva, mil Victoria tal sõnad suust võttis. Tüdruk kandis vaid musta minikleiti ja platvorm kingi. Kleit tõi esile kõik tema naiselikud kumerused. Punased juuksed lehvisid tuules, kui ta end meie ees keerutas ja päikeseprillid pealaele asetas. Tema huulil mängles kiuslik naeratus, kui ta Ryani silmadest vastuseid proovis välja imeda. Olen uhke, sest mu parim sõbranna on imekaunis - tema ilu on silmipimestav. 

„Ta jõuab su ellu varem, kui sa arvata oskad," minu poolt teele pandud vastuse saatel istub Daniel mu kõrvale, kinkides mu põsele kiire suudluse. 

   „Te särate nagu jõulupuud," kommenteerib Daniel, toetades küünarnukid lauale. Victoria mu vastas turtsatab. Märgates aga et Ryan end ta kõrvale sisse seab, hakkab tüdruk endale toitu sisse kühveldama. Ei, saa ei kutsu endale üldse tähelepanu...

  "Õnnelikud tüdrukud on ilusad," lausub Ryan, visates koti laua alla oma jalgade ette. "Katherine on seda õnne väärt, arvestades kõike mis ta üle elanud on. Ja Daniel, võta teadmiseks, et ma olen võimeline mõrvaks, kui mu sõbranna haiget peaks saama," Ryani ilme püsib tõsisena, kui ta nähtamatu relvaga Danielit tulistab - tehes püssilasu häält - ja selle püksivärvli vahele lükkab. 

Victoria jälgib noormeest. Ta silmis peegeldub valu, nagu taipaks ta miskit. Lükkan käe üle laua ning haaran kinni tüdruku käest. Ta toob oma pilgu ehmatades minule ja manab huulile võlts naeratuse. 

  "Ma luban," Daniel tõstab käed õhku, kui Ryanile vastab. "Mind sa tapma ei pea," Ta toob oma pilgu minule ning paneb käe mulle ümber. Justkui tõestamaks Ryanile, et tal on tõsi taga. 

  Mõtlen tagasi Ryani sõnadele; oma üleelamistele. Mitte miski pole valusam, kui lähedase kaotus. Olles kõigest 8-aastane, kaotasin ma oma noorema venna. Ta oli 6-aastane, kui tal avastati ajukasvaja. Haigus avastati liiga hilja ning talle anti elamiseks kolm kuud. Nende kuude jooksul tegime me ära nii palju kui võimalik. Meie eesmärk oli venna viimased päevad muuta meeldejäävaks, et tal oleks miskit teise ilma kaassa võtta. Ja tal oli, ta suri, huulil naeratus. 

   Märkamatult olen tõusnud laua äärest ning tunnen sõbranna käsi, mis mind selja tagant kallistavad. "Kõik korras?" küsib ta vaikselt, pöörates mu enda poole. Ta tõmbab käeseljaga üle mu silmaaluste ning tõmbab mu enda embusse. 

  "Jah. Taipasin, et pean kedagi külastama, ma pole seda terve igaviku teinud." Victoria ei vasta midagi, vaid noogutab arusaadavalt ning lükkab mu tagasi oma kohale istuma. "Kas sa tuled minuga peale kooli?" pöördun Danieli poole, kes noogutab mulle vastuseks. Ta on rääkimiseks liiga hõivatud, suu täis toitu.  

Naerdes asun oma lõuna kallale, muremõtted minust eemale lendamas. 

     Tunnid on lõpenud ning Daniel ootab mind kooli ees. Näen teda eemal seismas, käed pükstetaskus, nägu maha suunatud. Ta on täna tulnud jala, kuna pidas ilma liiga ilusaks. Olen lubanud sõpradele helistada nii pea kui kodus olen. Nad planeerisid õudusfilmide õhtut minu juures nagu me vanasti tegime. Suvevaheaeg on kohe käes, mis tähendab, et me jääme jälle järjest kaugemaks. 

  Kõnnime käsikäes kuumava päikese all surnuaia poole, tehes kiire peatuse lillepoes. Valin kõige ilusamad lilled ja Kennethi lemmik šokolaadi, mille igakord hauale viin. Tavaliselt lähen ma järgmisel päeval tagasi ja šokolaad haualt on alati kadunud. Kas Kenneth käib tõestisiin ilmas vaid šokolaadi võtmas? See on küsimus, mis saadab mind mu enda aegade lõpuni.  

  Surnuaeda paistab päikest vähe. Kõrged puud katavad suurema osa surnuaiast enda alla, lastes läbi vaid osad päikesekiired. Ma võin siin kõndida kinnisilmi ja alati peatun ma õige haua ees. 

Alati meiega, 
  Kenneth Raiford.
24.09.1996-07.02.2002

Asetan lilled ja šokolaadi hauaplatsile, vajudes põlvedele. Pisarad, mis mu näole rada moodustavad, muudavad mu silmad kuumaks. Aastad mööduvad, kuid mul on ikka sama raske. Tahes tahtmata mõtlen, milline oleks meie suhe praegu. Kui palju tüdrukuid ta meile koju tassiks? 

Daniel aitab mu aeglaselt püsti ning tõmbab mu selja vastu enda rinda. Ta kallistab mind, toetades oma lõu mu õlale. Tõmban endasse suure sõõmu õhku, tundes aastate tagust tuttavat lõhna. Kenneth. Ma kuulen kõrvus tema helisevat naeru, mis murdis mu südame. Mu silme ette kujuneb pilt temast, kui ta meile elutoas kontserti pidas ja Metallica saatel laulis. Ta oli kindel, et temast saab kunagi laulja. 

   Kuid kõik unistused purunevad kord. Ühte moodi, või teist. 

uuendatud november 2018