Kallis Daniel

12. Peo rikkuja ja allasurutud tõde

Daniel juhatab mu läbi elutoa kaminaruumi – see on väike hubane ruum. Kamina ees seisab diivan ja suur karvane valge vaip. Ainsaks valgusallikaks hetkel on kaminas lõõmav tuli. Poiss laseb mu käest lahti, kõnnib kamina ette ning haarab selle ülevalt kätte pildi. „Mõnikord tahaksin ma kõik need pildid koos mälestustega hävitada," sõnab ta vaikselt, pigistades valget pildiraami oma käte vahel. 

„Need ei ole ju nii halvad," Ettevaatlikult eemaldan pildi Danieli käte vahelt ning panen selle kamina kohale tagasi. Daniel ohkab sügavalt ning tõmbub äkitselt minust eemale. Ta pole järsku enam see inimene, kellega ma siia tulnud olen. 

     „Ma olin kohutav inimene, endiselt olen"

„Millest sa räägid, Daniel? Sa hirmutad mind," 

Daniel noogutab vaid ning võtab istet diivanil, mina umbusklikult tema kõrval. Ta jälgib kaminas praksuvat tuld ja ma tunnen sellest eralduvat kuumust oma jalgadel. Daniel püsib vait ega ütle ühtegi sõna. Ta ei eemalda isegi oma pilku tulelt. Midagi on temaga minevikus juhtunud. Ta ei näita seda tavaliselt välja ja tundub, et see sööb teda seest. Temaga juhtunu poeb kestast välja vaid kodus, jääb mulle tunne. Teadmatus närib mind seest ja ma tunnen tugevat soovi Danielilt uurida, mis on juhtunud. Suudan end siiski vait hoida. 

Et eemaldada meie vaheline pinge, panen käed ümber Danieli ning asetan pea tema õlale. Ta hingab mu puudutuse peale sügavalt sisse ja välja ning tõmbab mu enda vastu. Paar minutit istume me vaikuses, vaadates kaminatuld ja teineteist emmates. See on imekummaline tunne. See on nii hea, kuid samas hirmutav. 

Tunnen Danieli keha enda vastas värisemas ning eemaldun temast kiirelt. Mu käsi püsib kindlalt ta põlvel, kui ma küsimiseks suu avan. "On kõik korras?" Daniel vastab mulle jaatavalt ning noogutab kindluse mõttes kaasa. Ta võtab mu käe oma kätte ja jälgib mind. 

"Ma lihtsalt mõtlen, kui õnnelik ma olen." Õrnalt mu põske puudutades naeratab ta mulle. "Mul oled sina. See on kõik, mida ma vajan," 

 "Ma tean seda tunnet," muigan õnnelikult. Mu kõhus keerab ja põsed õhetavad. 

Daniel ajab end diivanilt püsti, haarab mu käest ning tõmbab mind enda järel. Poolel teel viskab ta seljast jaki ja lükkab mu õrnalt köögis toolile istuma. Jälgin, kuidas lihased ta valge t-särgi all liiguvad, kui ta kõiki köögikappe avab ja läbi vaatab. Ta otsib midagi kindlat, teadmata täpselt kuhu vaadata. Tema suust kuuleb vahepeal lauseid kappidele, nagu: Kus need on? või Tulge välja. Lõpuks leiab ta otsitu ning istub suure, kuid kitsa karbiga laua äärde, minu vastu. 

"Kas sa euroopa maiustusi oled saanud? Noh, näiteks Rootsi omi?" 

"Ei, ma arvan," 

Ta tõmbab hõbedasel karbil paela ümbert ära ning eemaldab selle kaane.  Mulle kavalalt muiates, palub ta mul silmad silmad sulgeda. Ta krabistab hetke karbi kallal ning surub mulle midagi suhu. Lasen piparmündisel šokolaadil oma suus ringi käia ning avan silmad. Daniel jälgib mind ootusärevalt. 

"See on nii hea," 

"Ja seda jätkub meile kauemaks," 

Daniel haarab kommikarbi oma kätte ning kõnnib ümber laua minu ette. Ta aitab mu toolilt püsti, tõmmates mind enda järel köögist välja. Kustutanud küünarnukiga tule, astume mööda laia valget treppi üles. 

Daniel avab ukse koridori lõpus. Tegu on avara magamistoaga - julgen arvata, et tema enda omaga. Toa seinad on värvitud halliks ja põrand on tumepruun. Otseseina jääb lai tume voodi, mille voodipesu on samuti hall. Mõlemal pool voodit on öökapp ning selle all valge karvane vaip. Sellest vasakule poole seina jääb suur aken, mis viib rõdule. Teisel pool tuba on seinas modernne biokamin, mille ees seisab väike laud ja kaks tugitooli.