Kallis Daniel

18. Teadmatus

Neljas päev, mil ma pole Danielist midagi kuulnud. 

Neljas päev, mil ma äranutetud näoga voodis olen. 

Neljas päev, mil ma ignoreerin kõiki teisi inimesi. 

"Daniel, ma tahan sulle midagi ausalt ära öelda," Närviliselt mängin oma sõrmedega, kui Daniel mind küsivalt vaatab ja ootab mida mul öelda on. "Cam ilmus ootamatult mu ukse taha ja ta veetis paar tundi minu juures."

Ehmun kui Daniel järsult end püsti ajab ja vihaselt vastu uksepiita lööb. Ta seisab mu poole seljaga, mõeldes mida öelda. "Sa oled uskumatu Katherine. Uskumatu." Pomiseb ta pigem omaette, kuid tänu majas valitsevale vaikusele kostub see ka minuni. Tõusen vaikselt diivanilt ning kõnnin Danielini, pannes oma käe ta õlale. Daniel raputab selle maha ja vaatab mind hetke.

"Ta auto ütles poolel teel koju üles ja mu kodu oli kõige lähem koht, kus tormi eest varjuda," räägin, kaalutledes kas Daniel üldse kuulab midagi mida ma ütlen. "Ta istus elutoas, kuivas ja jõi teed, rääkis natukene ja lahkus,"  

"Ma ei taha sellest enam midagi kuulda, Katherine," ütleb ta ärritunult enne kui lahkub, jättes mu nõutult elutoa ukselävele seisma. 

Aina rohkem mängin ma nelja päeva tagust lühikest jutuajamist oma peas läbi ja mõtlen, mida ma valesti tegin. Millega olen ma välja teeninud Danieli viha, kui ma pole midagi valesti teinud. Ma ei saanud ju Cameroni tormi kätte külmuma jätta. 

Telefon mu kõrval vibreerib ning selle ekraanil vilgub Victoria nimi. Vajutan kõne kinni, soovides vaid aega iseendaga olemiseks. Ma ei taha mitte kedagi näha ega kellegiga rääkida. Ema, kes kuni eilseni mu toas käis, on alla andnud. Ainult Daniel on see, kes suudaks mu siit toast väljuma panna. Ilma temata pole mul kellegi jaoks tuju. 

Avan telefoni ning avan Danieli nimega sõnumid. Ma olen talle saatnud juba mitukümmend sõnumit ja jätnud talle vähemalt kümme häälsõnumit kõneposti. 

Uks, mis on neli päeva kinnisena seisnud, lendab lahti ja mureliku näoga Victoria ilmub mu vaatevälja. Pööritan silmi ning keeran tema poole selja. Kuulen kuidas uks kinni vajub ja seejärel voodi mu taga vajub. Victoria toetav käsi langeb mu õlale ja ta kallistab mind hellalt selja tagant. 

"Katherine..." lõhub ta vaikuse, mis mind kõik päevad ümbritsenud on. Hetkeks on mul tunne nagu oleksin ma terve elu kurt olnud. Ta räägib küll sosinal, kuid ta hääl kõlab mu kõrvus kui karjumisena. "Daniel on läinud," ütleb ta vaikselt, tema hääl väriseb kui ta räägib ja ma võin kindel olla, et ta on nutma puhkemas. 

Lükkan end istuli ja vaatan sõbrannat enda kõrval tühja pilguga. "Mismõttes läinud?" küsin ma, hääl kähisev. Ma pean köhima, enne kui uuesti rääkida kavatsen. 

"Ma käisin ta kodus," Victoria kogub end enne kui edasi räägib. "Ta ema tuli uksele ja ütles, et Daniel võttis oma asjad ja lahkus," 

"Tõbras," pigistan ma läbi kokkusurutud hammaste, viha minusse kogunemas. Ma haaran voodilt oma telefoni ja jooksen alumisele korrusele. Koridori seinanagist haaran isa autovõtmed ning väljun majast, jättes ukse enda taga avatuks. Avan juba kaugelt autouksed, vajutades puldil pisikest nuppu. Auto teeb häält, kuid mind isegi ei heiduta mõte, et isa võib mu peale pahaseks saada. 

Autosse istudes kuulen kuidas Victoria mu nime hüüab. Värisevate kätega lükkan võtme süütesse, kuid enne kui auto käivitada jõuan, avaneb kõrvalistujauks ja Vi kuri pilk jälgib mind. 

"Sa ei saa sellisena autorooli minna!" 

"Vi, ma ei taha sinuga tülli minna ja sellepärast soovitan ma sul mitte sekkuda," 

Ma keeran süüdet ning auto käivitub vaikselt. Silmanurgast märkan, kuidas Victoria kõrvalistmele istub ja ukse kinni tõmbab. "Hea küll, ma tulen sinuga," ütleb ta turvavööd kinnitades ning toob oma pilgu minule. "Ükskõik mis sul plaanis on, toetan ma sind sada protsenti."

   Peale Danieli kodus käimist ja ta emaga rääkimist ei saanud ma endiselt targemaks, kus ta on. Nüüd vaatades autoaknast välja tema Oceanside'il asuvat maja, hingan ma sügavalt sisse ja väljun seejärel autost. Danieli autot pole siin, kuid see ei tähenda, et ta majas ei võiks olla. Ületan vihaselt trepiastmed, Victoria minu järel ja katsun ust mis on lukus. 

"Daniel! Kui sa siin oled, siis ma ütlen, et sa tule parem kohe välja või ma ei vastuta oma tegude eest!" karjun ma ukse taga ja löön kätega vastu tugevat ust, tehes sellega endale vaid haiget. Minuni ei tule mitte ühtegi vastust ja majast pole liikumist kuulda. 

"Kat, ma ei usu, et ta siin on," sõnab Vicky mõtlikult ning asetab oma käe mu õlale. Ma pööran end vihaselt ümber ja jälgin sõbrannat. Ma olen vihasem kui kunagi varem. 

"Ütle mulle, kus kurat ta siis on!" 

Ma teen majale ringi, vaadates sisse igast aknast. Ma ei näe mitte ühtegi märki, et keegi seal oleks ja naasen autosse. Vihaselt tõmban ukse enda järel kinni ning peksan rooli enda ees. 

Ma ei suuda uskuda, et Daniel kavatses midagi ütlemata ära minna. Ma ei saa isegi aru, miks ta mu niimoodi jättis. Kas see kõik on tõesti sellepärast, et ma Cameroni olin nõus tuppa laskma? 

Ma löön uuesti kätega vastu rooli, kuni Vicky mu kätest kinni võtab ja mu sügavale istmesse lükkab. "Kat, sa hirmutad mind. Palun, ürita rahuneda," lausub ta läbi nuuksete. Ma viin oma pisaratest märjad silmad sõbrannale ning hetkega tunnen end veel halvemini. Ma ei taha oma sõbrannat enda probleemide pärast murelikuks teha. Allaandvalt langetan käed ning langen Vicky käte vahele. Ma lasen pisaratel lihtsalt langeda. 

"Ta tuleb tagasi, ma luban," ütleb ta vaikselt, silitades mu pead. "Palun istu kõrvale, ma sõidan ise tagasi," Ma noogutan nõusolevalt ning vahetan sõbrannaga kohad, toetades pea aknale, kui ta sõitu tagasi koju alustab. 

        Nädal on möödunud Danieli nägemisest. Ma ei ole temast endiselt midagi kuulnud ning olen alla andnud talle sõnumite saatmiste ja helistamisega. Ma olen end pisaratest peaaegu täiesti tühjaks nutnud. Selle nädala jooksul olen ma toitu vaevu endale sisse ajanud, lõpetades peaaegu igakord vannitoas oksendades. Ma olen Danielita täiesti tühi. 

Koputus kõlab mu toauksele ja tuppa astub kaastundlikult naeratav ema. "Kallis, Vicky tuli. Tule alla," ütleb ta ning surub oma huuled hellalt mu otsaesisele. Ta naeratab mulle veel viivuks ning lahkub mu toast. 

Kohendan krunni oma peas ning jalgu järele lohistades lähen aeglaselt trepist alla. Vicky naeratav nägu jääb mulle juba kaugelt silma ning ma kiirendan sammu, et sõbrannat kallistada. Ta on viimase nädala olnud asendamatu lohutaja ja ma olen tänulik, et mul on selline sõbranna.

"Kuidas sul on?" küsib ta minuga diivanile istudes. Ta hoiab hellalt mu kätt enda peos ega kavatse lahti lasta. 

"Midagi pole muutunud," vastan ma talle ausalt, eirates silmsidet temaga. 

"Tead mis me nüüd teeme?" ütleb ta rohkem vihjavalt millegile kahtlasele, kui küsivalt ning keerab mu pead endale otsa vaatama. "Me teeme su korda ja läheme välja," 

Automaatselt raputan ma eitavalt pead. "Ei," 

"Ja," Vicky tõuseb püsti ning tirib mu enda järel trepist üles, tagasi mu magamistuppa. Ta lükkab mu voodile istuma ning sukeldub mu kappi - täpselt nagu päeval, mil ma Danieliga tutvusin. Kõik meenutab mulle teda ja ma tunnen end täiesti lootusetus olukorras. Vicky ulatab mulle suvise kleidi ja teksatagi ning seisab käed ristis mu kõrval kuni ma riided vahetan. 

Jõudnud vaevu riided vahetada, lükkab Vicky mu toolile istuma ning tõmbab lahti mu meigisahtli. Ta askeldab mu näo ja juuste kallal pea kakskümmend minutit, kuni lõpuks mu peegli poole keerab. Mitte ühtegi märki sellest, et mu elus praegu raske periood on.

"Aitäh, sa oled parim sõbranna, keda tahta!" ütlen vaikselt ning kallistan Vickyt. "Ja ma armastan sind," lisan ta kõrvaääres ning naeratan laialt, kui tüdruk mulle samaga vastab.