Kallis Daniel

21. Pulk kahe triibuga

"Kivi, paber, käärid..." peatan käe ning vaatan enda kääre, mis Cameroni tehtud paberi pooleks lõikavad. "Ma ütlesin, et minuga pole mõtet seda teha," lausun naerdes ning tõukan Cameroni õlast. Ta kõigutab end ette ja taha, kuni end heinakuhjale pikali kukutab. Ma ei suuda oma naermist peatada, mõeldes kui lapsikult ta mõnikord käitub.

Cameron viskab mind peotäie heinaga ning muigab kavalalt, kuni minu jalgadest kinni haarab ja enda kõrvale heinale pikali tõmbab. Lasen valla kiljatused, kui ta mind lakkamatult kõditab ja lagedal heinasel platsil veeretab.

Ma olen New Milfordis veetnud juba neli päeva ja minus pole kordagi tulnud soovi minna tagasi koju. Paar päeva tagasi helistas mulle Ryan öeldes, et Daniel on taas linnast jalga lasknud. Võib-olla pidigi meie koosveedetud aeg jääma nii üürikeseks. Võib-olla pole Daniel see, kes elu lõpuni mu kõrval peaks olema.

Kergendunult välja hingates viin pilgu enda kõrval lebavale Cameronile. Ta naeratab mulle siiralt, kissitades ereda päikese tõttu silmi.

"Sa meeldid mulle sellisena nagu sa end praegu mulle näitad," lausun temalt pilku eemale tirides. Jälgin meie kohal laiuvat helesinist taevast, kus õrnad valged pilved aeglaselt üle lendavad.

"Milline ma siis olen?"

Viin pilgu tagasi Cameronile, kes pole hetkekski minult pilku eemaldanud. Ta jälgib mind, silmist peegeldumas põnevus mu vastuse üle.

"Sa oled... hea," sõnan mõtlikult, oskamata tema kirjeldamiseks paremat sõna leida. "Ja ma tunnen, et ma võin sind usaldada,"

"Kat," ütleb ta vaikselt, asetades end küljele, näoga minu poole. Ta lükkab mu lahtise juuksesalgu mu kõrva taha ning jätab oma käe õrnalt mu pead silitama. "Sina oled ainus, kes suudab mu selliseks muuta,"

"Cameron, palun..." jõuan öelda enne kui Cameron oma huuled minu omadega ühendab. Ma olen liikumatult, saamata aru, mis toimub. Ma tunnen vaid meie huuli üheks sulandumas, rütmiliselt teineteise vastas liikumas. Minus tärkavad esile mälestused. Ma olen enda üle täielikult kontrolli kaotanud ning tunnen end noormehe suudlusele allumas, vastates talle samasuguse

Suudlus, millega Cameron mu paigale naelutas, tundub lõputu hetkeni, mil ta meie huuled aeglaselt lahutab ning oma otsaesise minu oma vastu puhkama jätab. Aeg oleks justkui seisma jäänud ja ma kardan silmi avada. Ma kardan tõele otsa vaadata.

Mööduvad venivad sekundid, kuni ma taipan, mida ma tegin. Ma tõusen rutakalt, jäädes Cameroni poole seljaga. Mu süda peksab meeletul kiirusel ja ma tunnen selles teravaid torkeid. Ma nean end mõtteis korduvalt. Me ei pruugi Danieliga enam koos olla, kuid ma tunnen end sellegi poolest halvasti nagu oleksin teda petnud. Ma tahan endast kõik välja karjuda. Ma tahan Cameroni lõpmatuseni peksta, kuid ma ei suuda.

Cameroni käed peatuvad mu õlal, neid õrnalt masseerides. Ma raputan end, kukutades ta käed enda küljest maha.

"See oli vale, Sa tead seda," paotan vaikselt üle huulte, kordagi tema poole vaatamata. Sügavalt hinge tõmmates kõnnin Cameronist eemale, soovides vaid koju jõuda. Ma ei kuule Cameroni suust mitte ühtegi vastust ning ma tean, et ta ei järgne mulle. Ma tunnen tema põletavat pilku end saatmas, kuni ma lagendikult kruusateele jõuan ja esimesest teeotsast vasakule keeran. Teades, et ma ei ole enam ta vaateväljas, hakkan ma jooksma, tundes kuumi pisaraid oma põskedele valgumas.

- 2 nädalat hiljem -

Vaatan segadust, mille ma oma magamistoas valmistanud olen, üritades leida vaid pisikest kalendrit. Ma eksisin täielikult, kui ma arvasin, et mul ei saa enam kehvemini minna. Mu elu oli kokkuvarisemise äärel ja ma seisin täielikus teadmatuses.

"Leidsin!" ehmatab Vicky mind oma äkilise karjatamisega, mis kostub voodi alt. Keeran end ümber, jälgides tüdrukut voodi alt välja roomamas. Ta ulatab mulle väikese kalendri ning kohendab oma riideid.

Otsin käega toetavat tuge, lastes silmades aina uuesti üle kalendril märgitud kuupäevade käia. See ei saa võimalik olla, et ühe noore inimese elus kõik allamäge jookseb. Mu peas kõlab kordusena ainult üks sõna. Ei. Ei. Ei.

"Katherine?" sosistab Vicky, sammudes aeglaselt mulle lähemale. "Miks sa nutad? Mis juhtus?" esitab ta mulle küsimusi, ärritades mind nendega. Ma hoian oma suu kinni ning hetke pärast tunnen vihahoogu vaibumas.

"Vicky..." ütlen tüdruku nime katkendlikult. Mu hääl ja keha on nõrgad ning Vicky aitab mu voodile istuma. Ta hoiab mu kätest, lastes vaikusel meie vahele langeda. Ta ootab kannatlikult, kuni ma kõnevõime tagasi saan. Pühin asjatult pisaraid, tundes koheselt uusi asemele tulemas. "Ma arvan, et ma ootan last," 

Vicky ei varja oma emotsioone, tõmmates mind laialt naeratades oma käte vahele. Ma tunnen teda valdavat rõõmu, mis muserdab mind veel rohkem. Ma ei saa olla õnnelik lapse üle, kelle üles kasvatamiseks ma liiga noor olen. Räägimata tema isast, kes teadmata kadunud on. 

"Ole siin, ma toon sulle apteegist testi," lausub tüdruk, vaadates mind hetke säravate silmadega ja kallistades mind veel kord, enne kui oma koti haarab ja toast välja jookseb. 

Kõhklevalt kõnnin suure peegli ette, vaadates end sellest. Pühin käeseljaga pisaraid ning keerutan end peegli ees, justkui lootes näha oma kehas muutusi, mis tõestaksid mulle midagi. Märkan huulil naeratust, mille tekkimist ma tundnud ei olnud, ning silitan õrnalt oma kõhtu. 

Ma ei saa olla oma raseduses kindel vaid hilinevate päevade tõttu. Sisendan endale, et see võib olla tingitud mu stressirohkest ajast. Ka test, mida Vicky mulle tooma läks, võib valetada. 

Kuskil sügaval sisimas peitub siiski kübeke lootust, et mu kahtlused osutuvad tõeks. Vaatamata rasketele aegadele, tean, et saaksin lapse kasvatamisega suurepäraselt hakkama. Mu vanemad oleksid mulle kindlasti abiks. 

Mu vanemad...

Kuidas ma üldse sain hetkekski mõelda, et nad aitaksid mind. Ma kujutan ette nende pettumust, mis neid valdaks, kui nad peaksid selliseid uudiseid kuulma. Nad annaksid mulle valiku - kas teha abort või anda laps adopteerimisele. 

"Kui sa oled päriselt siin," lausun vaikselt, silitades taaskord oma kõhtu. "Siis ma luban, et ma ei loobu sinust. Mitte mingi hinna eest. Mitte kunagi..."