Kallis Daniel

9. Alkohol ja rannapidu

Viimane koolipäev enne suvevaheaega on jõudnud õhtusse. Ees ootab aasta suurim pidu ranna ääres, kuhu on kutsutud kõik James Madisoni õpilased ja õpetajad. Palgatud on DJ, kes pidavat õhtul meeleolu üleval hoidma. Ootamas on liitrite viisi alkoholi ja palju tantsimist. 

Sorteerin otsustusvõimetult kapis, oskamata midagi selga panna. Löön jalaga vastu püksipaari, mis maha on kukkunud ning olen valmis juba loobuma. Lõpuks leian lühikesed teksapüksid ja ruudulise pluusi. Tõmban riided selga ning kombineerin need kantri stiilis poolsaabastega. Enne toast väljumist pihustan endale parfüümi. 

Kõik ootavad mind allkorrusel ning toovad oma pilgu mulle nii pea kui nende vaatevälja satun. Victoria vahetab mu isaga veel paar sõna, enne kui end Ryani kõrvale sätib. Daniel on end mu vanematega tuttavaks teinud ning tervitab mind siira naeratusega. 

"Hei rannapreili," Ta kingib mulle kiire suudluse põsele, minu pilk püsib kindlalt vanematel. Ema naeratab mulle laialt, silmad peas suured. Isa see eest on valmis iga hetk meie vahele tormama, et meid eraldada. 

Vanematega hüvasti jätnud, väljume me majast. Kuna tegu on peoga, jõuame kõik ühisele otsusele jala randa minna. Ryan juhatab Victoriat ees pool, hoides aegajalt kätt tüdruku õlgade ümber. 

Daniel peatub, kui oleme mu maja juurest eemale jõudnud ning seisab mu ette. Ta naeratas kavalalt ning surus oma huuled minu omadele. "Ma ei saanud seda varem teha. Su Isa vaatas mind hirmsa pilguga, kahtlane oli," seletab ta ning lükkab mu silme ette langenud juuksesalgu kõrva taha. 

  "Enam siis pole kahtlane?" nokin ta kallal, kui me taas edasi kõnnime. Danieli käsi püsib terve tee kindlalt ümber minu ja miski ei saakski parem olla. 

          „Ole nüüd Kate, tule tantsime," Cameron on mind viimased kümme minutit piinanud. Ta ei kavatse järele jätta. Ma kaotasin silmist Danieli ja see tõi mind kokku Cameroniga, kes nüüd mu ees tuigub. "Üks süütu tants, ma luban," ta tõstab käed alistuvalt üles, ning lööb rusikaga õrnalt vastu oma südant.

Mees tuigatab ning komistab ette poole. Automaatselt tõstan käed, peatades ta täieliku kukkumise eest. Tema hingeõhk haiseb alkoholi järgi - ta suus on kokku segatud kokteil kõige kangematest jookidest. Möödun temast, käed üleval, kuid ei jõua kaugele. Cameron võtab kinni mu käest, tõmmates mind tagasi, vastu ennast. Ta pilk on näljane, kuid miski tundub selles tuttav. Miski selles pilgus meenutab mulle Cameroni, kes minuga koos oli. Ma allun talle, järgnedes liivaplatsile, kus kõik tantsisid ja mille keskel põles lõke. 

Vaid hetkeks kaob mu peast Daniel ja ma jagan seda momenti Cameroniga, kes iga tantsusammuga mulle lähemale astub. Midagi tuttavliku tärkab minus, tuues mu huulile muige. See on vaid üks moment, mil aeg me ümber seisab ja ma vaatan teda kuude taguse armunud pilguga. Kõik meie ümber on udune ja aegluubis. 

  "Tegelikult meeldid sa mulle, päris hästi isegi," Piisab vaid ühest sõnast tema suust ja ma lõpetan tantsimise. Ta möödab mind oma pilguga, avab suu et midagi öelda, kuid sulgeb selle uuesti. 

   "Sinu aeg on läbi," sõnan ning keeran talle selja. Ma jätan Cameroni tantsuplatsile, endale järele vaatama. Tagasi oma vanale kohale jalutades, üritan leida Danieli, Victoriat või Ryanit, kuid tulemusteta. Otsustan vaadata edasi, kui keegi mulle karjub, et ma pea alla paneksin ja minust lendab üle suure hooga võrkpall. 

    „Oled terve?" uurib Daniel, kes on äkitselt välja ilmunud ja mind püsti aitab. 

"Jah, aga kus sa olid? Ma otsisin sind," viin teema tagasi temale. Tema kulm tõuseb nagu ta ei usuks mind ning ta avab suu. 

"Otsisid mind Cameroniga tantsides?" 

Mind valdab piinlikus ja häbitunne; pelgalt sellepärast et ta oli seda kõike pealt vaadanud. Kuid see ei õigusta tema armukadedust ja äkilist vihahoogu. Me oleme koos olnud kõigest nädal aega ja ta teab, et Cameron on minu jaoks ammu minevik. Mitte keegi ei keelanud tulla tal ka meid takistama.