Kallis Daniel

22. Ema ja isa, tähelepanu

Hirm mu sees on tappev ja ma kardan meeletult oma vanemaid; nende reaktsiooni. Rasedustesti tugevalt peos pigistades väljun magamistoast, kõndides venivate sammudega trepist alla. Isa tööruumi uks on suletud, mis tähendab, et ta on tööga hõivatud ning elutoas mängiv televiisor paljastab ema asukoha. Surun testi lohvaka dressipluusi kängurutaskusse ning astun kuuldavalt neelatades elutuppa.

"Ema," sõnan vaikselt, pannes naise kergelt võpatama. Ta pöörab oma küsiva pilgu minule ning ootab, et ma jätkaks. "Kas sa saaksid isa kutsuda? Ma pean teile midagi rääkima," hetke vaatab ta mind kahtlevalt, kuid tõuseb siis ning suundub isa töötoa poole.

See on mu viimane võimalus taganemiseks. Viimane võimalus, et neile mitte rääkida ja kõik ise ära lahendada. Hetkel, mil ma end lahkumiseks ümber pööran, astuvad elutuppa mu vanemad. Ma lasen oma pilgul kord isal, kord emal rännata. Nad on imelised inimesed ja ma imetlen neid. Ma pole kunagi tahtnud neile pettumust valmistada. Ma olen alati andnud endast kõik, et neile parim tütar olla.

"Me kuulame," lausub isa, talutades ema enda järel diivanile istuma. Ta hääl on tõsisena hoitud ja ma kardan end näoga nende poole pöörata. Ma tunnen oma silmi märjemaks muutumas ja need hakkavad tagasihoitud kuumade pisarate tõttu kipitama. "Katherine. Aeg jookseb," lisab mees diivanil mugavat asendit otsides.

Surun silmad kinni ja asetan käed nendele. Minust väljuvad valjud nuuksatused ehmatavad mind ja panevad mu kivikujuna koha peale seisma. Kuulen taaskord diivanil sahistamist, millele järgnevad tasased sammud. Isa tugevad käed keeravad mu ümber ning eemaldavad mu käed silmadelt.

"Mis sind vaevab?" küsib ta märksa leebemalt kui ennist oli olnud. Ta on väljunud oma töömehe kestast. Vali ohe väljub mu huulte vahelt ja ma langen isa kindlate käte vahele. Ta on alati olnud mu kaitsja, mu kalju. Ma poleks kunagi arvanud, et ta peab minus nii rängalt pettuma.

"Palun andke mulle andeks..." surun läbi lakkamatute nuuksete endast hääle välja. Ma kujutan ette nende küsimusi täis nägusi, millele ma otsa ei julge vaadata. Ma ei taha neile oma rasedusest rääkida, kuid varem või hiljem tuleb see välja.

Isa aitab mu tugitoolile, võttes ise istet diivanil ema kõrval. Kogun end hetke, enne kui oma pilgu tõstan ja oma murelike nägudega vanematele otsa vaatan. Nina luristades lükkan käe dressipluusi taskusse. Rasedustestist tugevalt kinni võtnud, tõmban käe aeglaselt taskust välja.

"Kullake," lausub ema hellalt, vakatades kui märkab minu käes valget pulka. "Ära ütle, et see on..." paotab ta ohates üle huulte, silmad suured kui tõllarattad.

"Rasedustest!" lõpetab isa paaniliselt karjatades ema lause. Ta tõuseb kiirel liigutusel diivanilt ning sammub minuni, tõmmates positiivse testi mu käte vahelt. Ta vaatab kordamööda mind ja testi, igakord erineva ilmega.

"Kallis, mitu triipu peab olema, et test näitaks positiivset? Mitu vastupidiseks?" pöördub isa ema poole, lootuses saada testi vaadates negatiivne vastus.

Vastamise asemel tõuseb ema diivanilt, tõmmates testi isa käest. Seda vaadates hakkavad ta silmist pisarad langema, mis ta põskedele rada rajavad. Ta koperdab tagasi diivanile, kukutades valge pulga põrandale. Tunnen, kuidas miski minus justkui murduks. Ma ei suuda oma kõige kallimat inimest nii õnnetuna näha - see teeb mulle kohutavalt haiget. Ühinen emaga, lastes taaskord oma pisaratel alla voolata. Isa aga seisab nõutult meie vahel, teadmata mida teha või kumba emmata.

Nüüd võin ma kindel olla, et selle teekonna läbimiseks pean ma valmis olema igasugusteks raskusteks. Vanemate nägusid nähes, võin olla kindel, et nad ei lase seda last mul alles hoida. Ma teen kõik, mis mu võimuses, et mitte loobuda oma lapsest. Ma olen valmis kasvõi põgenema.