Kallis Daniel

10. Ärgates teadmatuses

   Kuulen kõrvus tuttavat aparaatide piiksumist. Ma ei suuda avada oma silmi - valgus, mis neid pimestab, on liiga ere. Siiski lükkan end aeglaselt istuma, haarates peagi kinni peast, mis tuikab peale iga liigutust, mis ma teen. Kui see on pohmell, siis ei joo ma enam iial... 

   Ettevaatlikult avan silmad, pilgutades neid paar korda, enne kui enda ümber söandan vaadata. Viskan õhukese teki jalgade pealt põrandale - need on sinikates. Mu pilgu haarab endale parem käsi, mis on marraskil ning automaatselt katsun ma taas oma pead. Kas mu pea on sidemes? 

  "Kus kurat ma olen," paotan vaikselt üle huulte. Mu suu on liiga kuiv, et valjemalt rääkida. Mu pilgu haarab endale keegi, kes end kiirelt tugitoolilt püsti ajab ja mu enda käte vahele tõmbab. Tema embus on õrn ja hea. Surun nina mehe rinnale, hingates sisse tema head lõhna. Aeglaselt eemaldub ta minust ning võtab istet voodi äärel. Ta silitab õrnalt mu pead ning vaatab mind murelikult. Ta silmade alla on magamatusest tekkinud kotid. 

"Mitte kunagi - ma kordan - mitte kunagi ära tee enam nii." sosistab Daniel, hääl katkendlik. Ta langetab oma pea, kuid ei eemalda kätt minult. "Kui Victoria ütles, et sa haiglas oled..." Ta vaikib, otsides sõnu, mida öelda. Tema hääl on täis valu. 

  "Mis juhtus?" küsin köhides. Mu suu on endiselt liiga kuiv ja ma vajan vett. See ei jää märkamatuks ka mehele, kes mulle voodi kõrval olevalt kapilt klaasi ulatab. Täidan end hetkega veega ning ulatan tühja klaasi tagasi Danielile. 

Daniel vaatab mind hetke, ohates siis ning avab suu, et küsida. "Sa ei mäleta, mis juhtus?" raputan eitavalt pead. Mu pea valutab liiga palju, et üritada meenutada, miks ma siia sattunud olen. "Me tülitsesime ja kaotasime teineteist silmist. Sa otsustasid rannast lahkuda ja jäid auto alla? Victoria kuulis seda kõike läbi telefoni," 

Vaatan meest enda ees, tundes kuidas mu huulile ilmub muie. Ma ei tea, mis mulle selles olukorras nalja pakub, kuid peagi pääseb mu huulilt välja turtsatus. Sellega teenin Danieli kurja, kuid küsivalt leebe pilgu. 

  "Väga sitt viis, kuidas suve alustada, või mis." leian end talle vastamast ning uurin temalt sõbranna kohta. Aeglaselt meenub mulle juhtunu, kuni mulle torkab pähe uus küsimus. "See juhtus ikka eile jah?" 

Daniel vaatab mind hetke, kaheldes mida vastata. Ta lohistab end minu poole ning tõmbab mu enda käte vahele. "See juhtus kolm päeva tagasi," 

Teadmine, et ma olen maganud kolm päeva jutti, muudab mind taas väsinuks. Toetan pea Danieli rinnale, suutmata eemaldada peast mõtteid möödunud päevadest. Peagi uinun ma taas; seekord kõige paremate käte vahel. Ja ma tunnen end lõpuks jälle hästi. 

    

    Avan silmad, kui tunnen suviseid päikesekiiri oma nägu paitamas. Möödub paar sekundit enne kui ma nägemise normaalseks saan. Päike, mis läbi akna sisse paistab, on väljas ere ning ma näen selgelt ruumis lendlevaid tolmukübemeid. Väike muie ilmub mu huulile kui end käte abil istuma lükkan. Oigan valust, kui iga väike lihas mu kehas haiget teeb. 

Minule märkamatult on eemaldatud mu küljest tilguti ning ma saan end vabamalt tunda, kui eelmine päev.  Aeglaselt lükkan jalad üle voodi ääre, otsides kätega tuge voodilt, kui end püsti lükkan. Jalad mu all on nõrgad ning iga samm, mis ma lähemale aknale teen, on raske. Mu ülakeha raskus rõhub liiga tugevalt mu jalgadele. Haaran kinni aknalauast, toetades end sellele. Tasakaal mu kehas loksub tagasi paika. 

Väljas on tõesti imeline ilm. Inimesed, kes end suviselt riietanud on, mööduvad kiirel sammul haiglast. Iga ühel oma siht, kuhu minna. Vasakul, purskkaevu ääres jooksevad väikesed lapsed, pritsides aegajalt teineteist veega. Ühe lapse ema viibutab kurjalt sõrmega. 

 Aknalaual seisab väike kalender, märkides tänase päeva 6. juunina. See tähendab, et mul on esimese tööpäevani jäänud kolm päeva. Teisipäevaks on mul kokku lepitud esimene päev kohvikus. Ma olen seda pikalt oodanud ning loodan, et mu väike õnnetus seda ära ei riku. 

Võpatan õrnalt, kui kellegi käed ümber mu piha põimuvad. Sügavalt hinge tõmmates, lükkan end aknalaua najalt püsti ning koperdan sammu võrra tagasi. Tänan mõtteis meest enda taga. Toetan end täis raskusega vastu teda. 

  "Tere hommikust, kaunitar." sosistab ta mulle kõrva. Mu keha läbivad külmavärinad; mõnusad külmavärinad. "Täna saad koju," 

"Daniel," ohkan rõõmsalt ning keeran end aeglaselt ümber. Surudes alla valu, mis mu keha läbib, põimin oma käed ümber mehe. Daniel surub huuled mu otsaesisele, jättes sellele kuuma jälje endast. 

  "Palun vabandust," leian end vabandamas ning surun end rohkem vastu Danieli. Mühatan vaikselt, tundes järjekordset valu oma keha läbimas. 

"Ei, palun anna mulle andeks," Daniel eemaldub minust sammu võrra, kuid toetab mind endiselt oma kätega. Ta on märganud, et ma olen veel nõrk. "Ma olen idioot, et su üksi jätsin. Mina olen see, kes peaks vabandama," 

 "Ise asi, kas ma olen valmis sulle andestama," 

"Ma mõistan," Danieli ilme muutub rõõmsast kurvaks. Naeratades toetan oma käe ta põsele. 

"Rumaluke, see oli nali," jõuan öelda enne kui palati uks lahti lendab ja ema mu enda embusse tõmbab. 

On näha, et ta on väsinud ja murest murtud - ka tema arstikittel ei peida naise mure. Õrnalt silitab naine mu pead, kinkides mu pealaele tosin suudlust. Ta keeldub mu juurest lahkumast, kui järgmine arst palatisse siseneb, et mind läbi vaadata. 

Keskealine meesarst kuulab mind pikalt, möödab mu vererõhku ning üritab välja selgitada veel haiget tegevad kohad - mida on rohkem, kui tosin. Mees kirjutab mulle valuvaigistid ning peatselt leian end allkirjastamas pabereid, mis lubavad mu koju. 

uuendatud november 2018