Kallis Daniel

14. Eksid ja draama

Daniel/

Klõbistan närviliselt pastapliiatsiga oma käes, aegajalt kaustiku servale erinevaid sümboleid kritseldades. Ere päike valgustab tervet klassiruumi, sundides mu ees istuva klassiõe rulood alla tõmbama. Uks vajub lahti ning klassi siseneb Gabbe, kes oli end üles löönud nagu läheks ta peole. Ta silmab mind ning võtab meelitavalt naeratades suuna minu poole.

"Nägin, et lubasid oma kallikesele auto," sõnab ta kätega mu lauale toetudes. "Huvitav, mis on temas nii palju paremat? Mulle ei lubanud sa seda kordagi," lisab ta ning viskab juuksed üle õla selja taha. Ta kummardub alla poole, et luua minuga silmside. Pööran pilgu ja jätkan tema vältimist. Ma ei vastanud talle esimene kord, miks peaksin nüüd. Tema viimase aja käitumine on mulle vastuvõetamatu ja ma ei talu teda enda läheduses. Ta köhatab oma õrna hääle puhtaks, üritades sellega mu tähelepanu saada. 

"Ole hea, mine lihtsalt ära," sõnan vaikselt, tõstes pilgu lõpuks temale. Ta jälgib mind oma pruunide silmadega ega ütle sõnagi. Viipan peaga kõrvale, et ta minema hakkaks, kuid seegi asjatult. "Kas ma pean su ise siit ära tassima?" esitan talle küsimuse, kui end püsti ajan. Ta teab, et ma vihkan vaikimist ja tema käitumine ei tee mu tuju paremaks. 

Minu õnneks avatakse klassiuks ja ruumi siseneb direktor. Gabbe heidab mulle vihase pilgu ning võtab istet laua ääres, mis asetseb mu kõrval. Sügavalt sisse hingates võtan uuesti istet. Ma pean vastu pidama järgmised kolm tundi, Gabbe minust vaid vähem meetri kaugusel. 

"Tere hommikust lõpetajad! Me jagame teile kätte paberid ja esimese poole tegemiseks on teil aega täpselt poolteist tundi. Sellele järgneb 30 minutit pausi ja algab eksami teine pool, mis kestab samuti poolteist tundi." Hallipäine vanamees tatsub rääkides tahvli ees ühelt jalalt teisele ning tema abiline jagab laiali paberid. Direktor ei viivita kaua ning paneb kella käima, andes sellega loa eksamiga alustamiseks. Viin pilgu üle paberite ning alustan kõige kergematest ülessannetest. Tunnen aegajalt Gabbe pilku endal, sundides end talle mitte järele andma ja keskendun ainult ülesannetele enda ees. 

              "Kuidas esimene pool läks?" uurib Ryan kui me koos klassiruumist väljume. Kehitan talle vastuseks õlgu ning tõmban taskust välja telefoni. Mul on 30 minutit pausi, kui kohtuda tahad- trükin Katherinele sõnumi ning kõnning Ryani järel välja sillerdava päikese alla. Telefon mu käes väriseb ning ma avan saabunud sõnumi. 

Me ei jõua praegu kuidagi sinna aga ootame teid peale eksamit kooli ees.
   Musid! 

Katherine ei saa pausi ajaks kooli juurde tulla, kuid suudab mu sellegipoolest naeratama panna. Mulle piisab vaid tekstsõnumist temalt, et mu tuju paremaks muutuks. 

  "Tüdrukud ei jõua meie pausi ajaks siia," teatan Ryanile, toetudes tema kõrvale vastu ta autot. Päike on tõusnud kõrgemale ja kõrvetab nüüd intensiivsemalt kui varem. Vaid kolm kuud saan ma nautida seda vabadust. 

  "Kurb, ma oleks neid näha tahtnud," lausub Ryan käsi ristates. "Katherine on kõige parem parim sõber üldse. Ta on seda olnud juba väiksest peale ja ma ei vahetaks teda millegi vastu. Ja Victoria... ta lihtsalt tekitab oma olekuga minus veidralt hea tunde," räägib ta uneledes. Ta ei pidanud rohkem midagi ütlema, et ma mõistaksin. 

"Ryan, sa oled armunud," teatan talle muiates. Ma tean seda veidralt head tunnet läbi ja lõhki ja mu elus on ainult üks inimene, kes seda minus tekitab. Ryan toob oma pilgu minule, silmad suured kui tõllarattad. Ta mõtleb hetke, silmis tühi pilk ja raputab siis eitavalt pead.  

"Ei. See pole armumine, kindlasti mitte. Meie vahel on tugev sõprus, millest enamat ei saa olla. Esiteks Victoria ei tunne mu vastu peale sõpruse midagi,"