Kallis Daniel

16. Kirg

Daniel/

Vaatan enda käes rippuvat hõbedast kaelakeed, mille Katherine mulle paari päeva eest kinkis. Kaelakee otsas on ripats - rist, millele graveeritud mu nimi. See on küllaltki väike, kuid mulle nüüdseks väga erilise tähendusega. Ehet tugevalt oma peopessa surudes kõnnin mööda rannaäärt edasi. Haaran liiva seest kivi ja viskan selle kaugele vette. Kivi toob kuuldele vaikse mulksu ning kaob seejärel vetesügavustesse. Tänu loojuvale päikesele on taevas värviline ja meri lainetab õrnalt - tuul on õrn. 

Ma ei suuda lõpetada mõtlemist, kui väga ma ennast vihkan. Kui väga ma vihkan Rafét, kes mulle helistanud oli ja mu aega Katherinega veetmiseks paari nädala võrra vähendas. Ma olen sunnitud muutma oma identiteeti täielikult. Ma saan uue nime, uue isikukoodi ja minust saab täiesti uus inimene. Mulle kirjutatakse väljamõeldud taust. Ma olen sunnitud kaduma ja jätma maha oma pere ja tüdruksõbra. Vähemalt mõneks ajaks nagu Raféle mind lohutada meeldib. 

Surun Katherine kingitud ehte sügavale jakitaskusse ja tõmban püksitaskust välja telefoni. Ma pean ta häält kuulma ennem, kui ma hulluks lähen. Sisestasin viivitamatult tüdruku numbri ning panin telefoni kõrva äärde, väljudes samal ajal rannast. Aeglustan sammu, kui märkan eemal oma autot ning ootan endiselt millal tüdruk vastu võtab. 

"Hei," kõlab tema siiras hääl telefonitorust. Ma annaksin kõik, et ta praegu mu ees seisaks. Ma pole kedagi oma elus niimoodi igatsenud kui teda. Läbi telefoni on kuulda kohinat. See paneb mind arvama, et ta on kuskil väljas või sõidab lahtise autoaknaga. 

"Ma igatsesin su häält," sõnan vaikselt, üritades oma hääle võimalikult kindlana hoida. 

"Mina igatsen sind ka, aga mul on sulle üllatus," ütleb ta. Ma võin kihla vedada, et ta naeratab. Ta vaikib paar sekundit, enne kui vaikselt lisab "Pööra end ümber," 

Tunnen kuidas mu huuled laiaks naeratuseks venivad kui ma end ümber pööran ja teda täispikkuses enda ees seismas näen. Langetan käe, milles kindlalt telefoni hoidnud olin ja lähen kiirel sammul tuldud teed tagasi. 

Ma ei oota hetkegi ja tõmban tüdruku enda embusse, keerutades teda õhus. Katherine naerab hingematvalt mu kõrva ääres ja ma olen valmis siia hetke jääma igaveseks. Olles teda mõnda aega õhus hoidnud, panen ma ta aeglaselt tagasi liivale seisma ning tõmban ta suudlusesse. 

Ta oli oma isaga ära kõigest kaks päeva ja ma igatsesin teda lõputult. Ma ei taha ette kujutada, mida ma teen siis, kui pean lahkuma teadmata ajaks ja ei tohi temaga isegi suhelda. Sellest saab mu raskeim seiklus. Ma igatsesin tema lähedust; talle iseloomuliku lõhna, tema suudlusi, tema häält - ma igatsesin igat osa temast. Pealaest jalatallani. 

  "Ma armastan sind, Katherine." Sosistan, hoides huuli endiselt tema omade vastas. Tunnen, kuidas ta suu muigeks kerkib. 

"Mina sind ka, Daniel." vastab ta vaikselt. Kui sõnad suudaksid midagi teha, siis oleksid nad ammu mul südame seest kiskunud ja tuhat korda läbi pussitanud. Võtan Katherine käest, talutades teda enda järel auto poole. Ta hüpleb rõõmsalt mu kõrval, lennutades veel päikesest sooja liiva õhku. 

Kõik need pisikesed asjad, mida ta teeb, panevad mind teda rohkem armastama. Ta suudab mind naerma ajada kõige jaburamate asjadega ja tema läheldalolek paneb mu südame ohtlikult kiiresti tuksuma. Mõni arst kirjutaks mu seda kuuldes haiglasse voodiravile. Veri mu soontes põleb suure leegina.  

 "Mida sa teha tahad?" küsin, kui oleme autosse istunud. Pööran end tema poole, lootes vaid parimaid vastuseid mis ta anda võiks. 

"Me võiksime alati linnast ära sõita," sõnab ta mõtlikult ja teeb pausi enne kui jätkab. "Victoria on Ryaniga ta vanaema juures. Me võiksime ka midagi linnast väljas teha,"