Kallis Daniel

19. New Milford ja vanavanemad

Pigistan silmad tagasi kinni, kui olen need hetkeks vaevaliselt avanud. Ma ei suuda harjuda valgusega, mis tuleb mu öökapil olevalt lambilt. Silmi endiselt kinni hoides, koban käega voodis, kuni leian oma telefoni. 

Pikalt haigutades avan taaskord vaevaliselt silmad ning ajan need vidukile, vaadates telefoniekraanilt kella, mis näitab ühte öösel. Märkamatult harjuvad mu silmad valgusega ning ma lasen pilgul üle toa rännelda. Hetke jälgin kotte, mis ukse kõrval ootavad, ning lükkan end seejärel püsti. 

Jalgu järele lohistades kõnnin ukseni. Poekotid, mille järgi ma käed sirutan, on täis asju mida ma tegelikult ei vaja. Muigan, mõeldes tagasi Vickyga veedetud päevale. Ta suutis mu mõtted Danielist eemaldada terveks ajaks, mis me veetsime poodides või kohvikutes, rääkides poistest nagu vanasti. Tagasi koju jõudes muutus kõik endiseks. Ma olen tujutu ja täiesti tühi. 

Asetan poekotid voodile ning haaran taaskord oma telefoni. Danieli nimele vajutades, surun hambad tugevalt kokku. Ma ei tea, mida ma loodan, kui sõnumi kirjutamiseks tähti hakkan trükkima.

"Ma armastan sind," sosistan endamisi, kui kirjutatud teksti ära kustutan ja telefoni voodi teise otsa viskan. Ma lükkan ostukotid põrandale ning heidan voodile pikali. Ma peidan end patjade vahele ja tõmban teki üle pea, tõmmates oma käte vahele pehme kaisukaru. Mu silmad muutuvad kuumaks ning mu nägu muutub lõpmatutest pisaratest niiskeks. Ma nutan, kuni ma uinun.

     "Sierra," kuulen oma ema õrna häält läbi sulepadja end hüüdmas. Ma lükkan end aeglaselt istuli ning viin pilgu emale, kes ukselävel seisab. "On sul parem?" küsib ta minu poole sammudes.

"Jah," vastan ma eemalolevalt ning selle parandamiseks manan huulile võltsnaeratuse.

"Me läheme isaga New Milfordi, soovid sa kaasa tulla?"

Mu huulile ilmub tõeline naeratus vaid mõttest, et ma saan oma vanavanemaid näha. Nad elavad meist vaid kolme tunni kaugusel, kuid alati on miski, mis takistab meil teineteist näha.

Noogutan emale nõusolevalt pead ning kallistan teda kiirelt, lükates end seejärel voodist välja. Õnnelikult avan kapiuksed ning otsin sealt välja spordikoti, kuhu viskan asjad, mida ma vähegi tähtsaks pean.

"Ma käin veel pesus ja siis olen valmis minema," kilkan õnnelikult, tatsudes ühelt jalalt teisele ning jooksen vannituppa. Ema imestunud pilk jääb mind mu mõttes saatma, pannes mu omaette naerma.

      "Valmis?" küsib isa kui end juhiistmele istuma sätib ja turvavöö kinnitab. Vastan ärevil häälel jaatavalt ning viin pilgu aknast välja. Ma ei jõua ära oodata, mil me Brooklyni linnapiiri ületame. Mälestused kerkivad mu silme ette, kui isa meie kodutänavalt välja keerab. Kõik, millest me mööda sõidame, möödub meist aeglaselt, justkui tahetaks mulle meelega haiget teha.

Otsin jaki taskust välja kõrvaklapid ning ühendan need telefoniga. Panen käima oma nädal aega tagasi tehtud muusikakausta ning võtan kätte raamatu, mille lugemisega ma mõtteid eemale üritan peletada.

Ma suudan lugeda vaid ühe lehekülje, kui mu mõtted taas Danielil peatuvad. Ma tahan teada, kus ta on ja millega ta tegeleb. Ma vajan vastust küsimusele, miks ta lahkus ja mulle midagi ei öelnud.

Märkamatult olen kätte võtnud telefoni ja avan galerii. Ma vajutan esimesele pildile ning jälgin seda, sundides end samal ajal pisaraid tagasi hoidma. Daniel hoiab hellalt oma kätt ümber mu piha ja naeratab kaamerasse. Tal on seljas valge t-särk, mis toob minus esile vajaduse teda puudutada.

Üksik pisar langeb telefoniekraanile. Automaatselt pühin käeseljaga oma silmi ning kukutan telefoni jalgadele. Toetan pea küljeaknale ning sulgen silmad - autosõit mõjub mulle uinutavalt.

-3 tundi hiljem-

Naeratades jälgin autoaknast maju, millest me möödume. Vanavanematest lahutavad meid vaid üksikud majad. Kui isa auto peatab, avan ma rutakalt turvavöö ning väljun autost.

Ma vaatan enda ees seisvat valget kahekorruselist maja, mille trepil laialt naeratavad vanavanemad tervituseks lehvitavad. See armas maja toob minus esile mälestused lapsepõlvest.

Vanaisa hoiab kätt vanaema ümber ning üheskoos astuvad nad trepist alla. Ma jooksen nendeni ning kallistan neid tugevalt.

"Sa kallistad nagu oleks keegi meist suremas," naljatleb vanaisa mind raputades. Naeratan tema nalja üle totralt. Ma olin unustanud, kui vahva isa on mu emal.

"Charly!" pahandab tema kallal vanaema, saates talle kavala naeratuse.

"Martha, sa peaksid juba harjunud olema,"

Ma kallistan mõlemat veel kord ning suundun tagasi autosse, et oma kott võtta. Nende juurde tagasi kõndides viin oma pilgu naabermajale.

"Oh, su sõber on ka siin, mis ta nimi nüüd oli..." teatab Martha ning nimetab erinevaid nimesid, et meenutada naabripoisi nime.

Ma tunnen kuidas mu süda löögid vahele jätab. "Cameron?" sõnan ma kähedal häälel ning neelatan, viies pilgu uuesti naabermajale. Ma olen liiga üllatunud, et märgata, kui kõik tuppa lähevad. Aeglaselt asetan koti trepile ning kõnnin maja küljele. Silmi kissitades üritan naabermaja aknast sisse näha, kõndides aeglaselt majale lähemale. Niipea kui ma toas liikumist märkan, pööran ma kannapeal ümber ning jooksen kotti kaasa haarates tuppa.

Endiselt üllatunud, et Cameron peale vanaema surma taas siia tuli, liigun elutoa akna juurde, mis avab otsevaate naabermaja elutoa aknale. Õrnalt paotan kardinat ning piilun selle vahelt välja, kahetsedes oma tegu koheselt. Tõmban kardina tagasi ette, lootes et väljas suitsetav Cameron mind ei märganud.

Vanaema helisev hääl, mis mind sööma kutsub, paneb mu jalad automaatselt söögitoa poole liikuma. Martha tehtud toidud on alati mu lemmikud olnud. Enne ruumi sisenemist manan huulile naeratuse ning võtan istet oma tavapärasel kohal.

    Varajane öhtusöök möödub jutukalt. Ema muljetab oma vanematega, sundides ka isa sõna sekka ütlema. Ma jälgin neid naerusuil ning kui kõik lauast tõusevad, luban ma selle ära koristada. Naeratan veel viivuks vanavanematele ning sulgen söögitoa ukse. Korjan laualt kokku nõud ning viin need kööki kraanikaussi. Enne nende pesemist toon ära alles jäänud toidu ja pühin laua üle.

Nõud pestud ja ära kuivatatud, asetan need kappi ning suundun läbi avatud köögiukse söögituppa. Enne kui ukse avada jõuan, teavitab telefon mind uue sõnumi saabumisest. Võtan pükste tagataskust telefoni ning avan Ryan'lt saadetud sõnumi.

-Kus sa oled? Daniel on linnas ja ma ei tea kui kauaks-

Tõstan pilgu telefonilt uksele enda ees, teadmata mida teha. Üks on kindel - koju tagasi ei saa ma täna mitte mingil võimalusel ning homme võib juba hilja olla.