Vangistatud süda

Kahekümne esimene osa

Piilusin Dong Ha poole. Ta oli endiselt näost valge. Seadsin meid niivõrd tobedasse olukorda, et nüüd piinas mind südametunnistus. Lisaks veel hirm, et peame sinna jääma kuni hommikuni, kui koristaja tuleb ja meid välja laseb.

Hommikuni ei saanud ma kohe kuidagi jääda. Ma ei tohtinud seal ööbida. Eriti veel koos temaga. Kohe kindlasti mitte. Mis siis... kui meie vahel juhtub midagi? Piilusin tema poole uuesti. Mis siis, kui juhtub nii nagu filmides?

"Tae Rin, ma tahan sind. Kohe praegu!" Dong Ha lükkas mu vastu seina ning suudles kirglikult. 

"Ei, Dong Ha! Ei! Mitte siin! Mis siis kui keegi kuuleb!" sosistasin ma, kui ta huuled eemaldusid.

"Las kuuleb. Need on meie armastuse hääled."

Raputasin pead. Ei. See kõlab tobedalt isegi minu ettekujutluses.

"Kuule..."

"Ah?" võpatasin. 

Dong Ha vaatas mind väga imelikult, kerge grimassiga. Ta koges end veidi ning lausus: "Kas sa palun lõpetaksid vahtimise? Mul hakkab kõhe."

"Aaa jah, sorry," pobisesin pead eemale keerates. Lollakas! Lollakas! Lollakas! Lõin ennast õrnalt vastu pead. Vahtisin teda nagu idioot. Mis ta nüüd minust arvab? ... Mis siis kui mu näo pealt oli näha, mida ma ette kujutasin!? Püha taevas kui loll ma olen...

"Muide, mida sina siin klubis üldse tegid?" lausus Dong Ha põrandale istudes ning vaatas siis minu poole.

"Mina? Ei midagi erilist." vastasin kiiruga. Ma ei saanud ju talle öelda, et olin Min Ah'i sünnipäevapeol. Äkki kaotab uuesti pea.

Dong Ha mõtles natuke järele ning alustas uuesti vestlust: "Sa olid Min Ah'i sünnipäeva pidamas. On mul õigus?"

Kurat... Kartsin talle otsa vaadata. Pidin ruttu lahenduse mõtlema, kuid miskit ei tulnud pähe ning ma lihtsalt vaikisin. Dong Ha sai vihjest aru. Kuid teda ei huvitanud, mida mina seal tegin. Teda huvitas vaid Min Ah. Võibolla sellepärast ta küsiski minult järgneva küsimuse.

"Min Ah ja see kutt... Noh see, kellega ta tantsis. Kas nende vahel on midagi?" Tundsin, kuidas miski minu sees kangestus. Justkui mul pigistaks seest.

"Miks see sind huvitab?" küsisin külmalt tema pilku vältides.

"Ei lihtsalt... Ma pole neid kunagi koos näinud. Tundus natuke imelik. Min Ah ei ole seda tüüpi tüdruk, kes sellistega ringi käiks. Mõtlesin, et äkki tead midagi." 

"Ei tea."

"Selge... Aga ta vist vihkab mind nüüd," naeris ta kurvalt. Ma ei vastanud. Mulle ei meeldinud see teema. Ma ei teadnud miks. Ma ei tahtud rohkem Min Ah'ist midagi kuulda. Eriti tema suust.

"On sul kõik korras? Sa värised."

"Ah?" vaatasin tema poole. 

"Aa, värisen... Ei, kõik on korras. Natuke jahe lihtsalt." Dong Ha noogutas mõistvalt ning ohkas. Vaikus. Kumbki meist ei teadnud rohkem mida öelda.

"Kas sinu kodused muretsema ei hakka?"

Nemad? Võibolla ainult siis, kui minust presidendi naine saab.

"Ei hakka. Nad ei hooli."

"Minu omad ka mitte," naeris Dong Ha, "küllap vist magavad juba veendumusega, et ma kusagil põõsas purjus peaga konutan."

Muigasin kergelt, aga mitte Dong Ha nalja peale. Vahel olin kade tema peale. Ta ei paistnud ette kujutavatki, mida ma "ei hooli" all mõtlesin. Me olime nii erinevad.

Kuigi tegelt ei. Proua Song kindlasti hoolib. Ta ainult ootabki, et teeksin vea. Et teeksin ükskõik mida, aga et see annaks talle õigust mind narrida ja noomida. Et ta saaks näha mind piinlemas. Ma olen ju nii oma ema nägu.

"Ma tahan siit ära."

Dong Ha vaatas mind küsivalt.

"Ja kuidas sa välja saad?"

"Ma ei tea, aga ma ei suuda siin kauem olla."

Vaatasin talle paluvalt otsa ja tema vaatas mulle väga rumalalt vastu. Tal polnud aimugi, mida ma sellega öelda tahan. Mulle küll tundus, et mu palve oli nii ilmselge. Lõpuks tüdinesin ära ja möhatasin: "Noh?"

"Mida?"

"Löö uks maha või midagi."

"Kuidas?" lausus ta veel rumalama näoga.

"Jalaga. Ega mitte peaga ju."

Tekkis piinlik vaikus. Dong Ha ei kavatsenudki liigutada. Küllap valikut polnud. Võtsin natuke hoogu ning andsin uksele sellise hoobi, et see kuulekalt eest ära lendas. Jah, minus oli seda ka. Väiksena olin hullem. Ja vägivaldsem. Kõik naabripoisid kartsid mind. Ma polnud väga palju muutunud.

Jätnud Dong Ha sinna suu lahti istuma, astusin ruumist välja.

"Hei! Lilleke! Kuule, oota nüüd!" hüüdis Dong Ha mulle järgi kiirustades. Olime jõudnud klubist välja tänavale. Mina kõndisin kiirel sammul ees ja Dong Ha üritas minuga sammu pidada.

"Kuule! Tegelt ka! Oota korraks!" Dong Ha haaras mu käest kinni ning peatas mu.

"Mida!?" nähvasin talle. See üllatas teda korraks.

"Oled sa minu peale vihane või? Selle eest, et ma ust maha ei murdnud? Või selle eest, et ma sulle kampsunit ei andnud kui sul külm oli?" 

Vaatasin talle otsa. Tuimalt. Aga ma polnud tema peale vihane. Olgu, natuke ikka olin, aga tema polnud milleski süüdi. Ma ise ka ei tea, miks ma tema peale vihane olin. Miski lihtsalt ajas mind närvi. Niiväga, et tahtsin teda lüüa.

"Kuule... No anna andeks, ära ole kuri. Oleme sõbrad, eksju?" Dong Ha naeratas armsalt ning ka minu suunurgad tõusid üles. Sellegipoolest võis minu näoilme tunduda kurb. Sõbrad... loomulikult. Kuid miks ma olin nii pettunud?

"Ma ei ole sinu peale vihane," ütlesin ning lükkasin tema käe enda oma pealt ära.

"Aga mis siis viga? Äkki saan aidata?"

"Ei saa. Mine koju." Keerasin talle selja ning kõndisin edasi, aga tema ei jätnud jonni ning järgnes mulle. Ta käis mulle pinda nii kaua kuni nõustusin temaga pingile istuma ning ootasin ära kuni ta kahe joogiga tagasi tuli.

"Tead," alustas ta minu kõrvale istudes, "mulle meeldib sinu iseloom. Mingil põhjusel tunnen ennast nii vabalt, kui olen sinu seltskonnas. Mikspärast, huvitav?"

"Ei tea," laususin ning võtsin lonksu.

Taevas oli pime, aga linn oli nii valge, et tähti polnud näha. 

"Kuule, mis sa arvad sellest, kui me hakkaks sinuga tihemini üksteist nägema? Ma olen juba tükk aega mõelnud seda sulle öelda. Mulle meeldiks, kui mul oleks selline sõber nagu sina," lausus Dong Ha ning naeratas lahkelt.

Sõbrad. Ma polnud tema jaoks midagi muud kui sõber. Aga Min Ah oli. Min Ah oli tema jaoks väga oluline. Ma ei saanud temaga kunagi võistelda. Ma olin tühi koht, mul polnud võimalustki. Ja miks ta peaks üldse huvituma kellestki nii koledast ja üksikust nagu mina?

"Miks ka mitte," pobisesin vaikselt.

"Diil! Aga sellisel juhul..." 

Dong Ha pidas väikese pausi ning siis lisas vaikselt: "Tae Rin..." 

"Mm? Mis on?" vaatasin talle otsa.

"Sa...Sa nutad..."

"Ah?" Jah, tõepoolest. Kui ma oma nägu puudutasin, siis see oli märg. Ma nutsin. Ja kui ma sellest aru sain, siis pisaraid oli juba võimatu peatada. 

"Tae Rin..." Dong Ha sirutas minu poole välja käe.

Tõusin püsti ning andsin jalgadele valu nii kuis jaksasin. Mul oli valus. Nii valus. 

Aga seda ainult sellepärast, et mul polnud aimugi, mis uudis mind kodus ootas.