Vangistatud süda

Viieteistkümnes osa

Ma maandusin kõhuli otse Jae Hwa'le sülle. See osutus suureks üllatuseks, nii mulle, talle, kui ka Woo Bin'ile kes seda kõike pealt juhtus nägema.  Hetk hiljem kõlas paar meetrit eemal tema vaimustunud hääl: ,,Yah! Jae Hwa! Mida sa teed oma arust!?''

Nii mina kui ka Jae Hwa tardusime kivikujudeks. Suure šoki tõttu ei suutnud ma sugugi mõelda ja veel vähem midagi ette võtta. Esimesena kogus end Jae Hwa, kuid mitte nii, nagu mina olin seda oodanud. Tundsin, kuidas ta minu ümbert kinni võtab ja mu enda vastu surub. ,,Kallistan, ei näe või?''

Ta hääletoon kõlas väga mänglevalt ja kavalalt, justkui see olukord pakuks talle palju meelelahutust, mida ei saaks minu kohta küll öelda. Ma püsisin liikumatult, nagu oleksin jääs, ega suutnud piuksugi teha. Pole aimugi miks. Küllap oli šokk liiga suur. 

,,Y...Y...Yah!'' Woo Bin oli sõnatuks löödud. Mida siis veel oli oodata? Loogiline, et ta sellest olukorrast vale arusaama saab. ,,L...Lase ta lahti! Ta...Ta on minu....!'' Järsku Woo Bin jättis oma lause võpatusega pooleli, kui talle kohale jõudis, mida ta oli äärepealt välja öelnud. ,,Sinu...?''

,,Ahh..ehh...'' Nüüd jõudsin mina järsku mõistusele. ,,Yah!'' Lükanud end järsku Jae Hwa haardest vabaks, libistasin end eemale ning tõusin püsti. Woo Bin oli äärepealt välja öelnud, et olen ta õde! Saatsin tema poole kurja pilgu, justkui hoiatuseks.

Mõistnud, et siin lõhnab mingi saladuse järele, kallutas Jae Hwa end ettepoole ning kergitas oma kulme. ,,Sinu kes?'' Tekkis ebamugav vaikus. Kumbki meist ei osanud talle kuidagi vastata.

Lõpuks ei kannatanud ma pinget välja ning sõnadega: ,,Edu sulle,'' patsutasin Woo Bin'i õlale ja andsin jalgadele valu, enne kui nad jõudsid mind peatada. Jätsin julmalt oma poolvenna  üksi, selle kiskja Jae Hwa kihvade vahele.... Ta on ise süüdi, et valel hetkel välja ilmus!

Laskmata süümepiinadel enda üle võimu saada, kiirustasin ruttu klassi ning potsatasin oma kohale istuma. Panin tähele, et kohe kui ma sisenesin, lakkasid kõik jutustamise. Küllap pean sellega ära harjuma, ometigi on mul üks aasta veel siin koolis jäänud. Küll ma üle elan. Ma loodan vähemalt....

Urgitsesin kotist välja oma inglise keele õpiku ning hakkasin seda just lehitsema, kui järsku panin tähele, et keegi tuli ja mu laua ees seisma jäi. Tõstnud oma pilgu nägin Byun Chae Kyungi meigitud ja närvilist nägu mulle vastu vaatamas.

,,Hye Ra on haiglas, tead seda?'' Ta tundus olevat veidi hirmul, nagu kardaks, et söön ta kohe ära. ,,Bwo? Haiglas?'' Ta noogutas. Seejärel ta vaikis veidi, et koguda julgust oma järgmise lause jaoks. ,,See on kõik sinu süü!''

Ta taganes ühe sammu tahapoole, kartes, et teen talle midagi. Kogul klass hoidis hinge kinni, et mitte ükski meie lausutud sõna ei läheks kaotsi. ,,Eh...? Minu süü...?'' Ma tõesti ei mõistnud, millest ta räägib. Tegelikult, ma ei teinud ju Hye Ra'le midagi...Eks ju...? 

 Iga sõnaga kogus Chae Kyung aina rohkem julgust. ,,Isegi teades, et  Kang Jae Hwa peksab mu oimetuks, ütlen ma siiski kõik sulle välja! See on kõik sinu süü, et Ye Hye Ra haiget sai!'' Klass võpatas, kui Chae Kyung järsku häält tõstis. 

Hakkasin just suud avama, et küsida, milles on minu süü, kui ta uuesti vahele segas. ,,Sina ütlesin Kang Jae Hwa'le, et ta Hye Ra'le õppetunni annaks! Me kõik teame, et sa vihkad Hye Ra'd! Ma ei tea, kuidas sa Jae Hwa oppat võrgutasid, et ta sinu sõna kuulas, aga enam ei lähe sul see läbi! Nüüd me teame, et sa oled veel hullem lits, kui varem välja paistsid!''

Byun Chae Kyung lausa hingeldas vihast. Seejärel, enne kui ma jõudsin enda kaitseks midagi öelda, hakkasid tema põskedelt pisarad alla voolama ja teised tüdrukud kiirustasid tema juurde. Nad kallistasid teda lohutavalt ning siis kui nad minu poole vaatasid....Nad vaatasid mind nagu prügi. Ei, hullemini kui prügi. Nende pilgud olid põlastavad ja vihased, justkui ma poleks väärt elada.

Tundsin tugevat valu oma südame läheduses. Jäin sinna istuma suu lahti, suutmata midagi ette võtta. Jälgisin vaid tuimalt, kuidas Chae Kyung ja tema tüdrukutekamp klassist lahkusid.

Nojah... Nüüd lisaks Wang-Dda'le olen ma ka pürgi, lits ja võrgutaja.... Raske oli seletada, kui väsinud oma olin sellisest inimeste suhtumisest minusse. Viimasel ajal on eriti raske sellest mitte välja teha. Huvitav miks?

Minu haletsemise jättis pooleli Seol Chan Dol, kes oli järsku pauguga ukse lahti teinud ning sisse kihutanud. Ta toetas kätega põlvedele ning samal ajal jubedalt hingeldades hakkas rääkima: ,,Seal kooli ees....Dongjak keskooli kutid...on kooli ees...'' 

Veidi pilke omavahel vahetanud, suundusid mu klassikaaslased akende juurde. Kuulsin juba kedagi hüüdmas: ,,On jah!'' Dongjak keskkooli kutid? Mida ta ajab? Ka mina tõusin püsti ning kõndisin akna juurde.

Meie kooliesine oli tihedalt pakitud mootorratastega. ,,On see ikka nende koolivorm?'' ,,Vist küll.'' ,,Miks nad siin on?'' ,,Mis neil siia tegemist veel on?'' ,,Ei tea, juhtus midagi?'' ,,Vaadake! See on ju Jang Dong Ha!''

Mu silmad läksid suureks. Seal, kõige ees, seisis üks tuttav mootorratas ja selle omanik, kes oli mulle samuti väga tuttav... Niiet tema nimi oli siis Jang Dong Ha... Aga mida ta minu kooli ees teeb? Miks ta privaatkooliga tüli norib?

Siis mulle jõudis midagi kohale. Mulle meenusid tema sõnad: ,,Kindel? Me teame kus sa elad ja kus koolis sa käid.'' Ei ole võimalik... Jälle! Ma ohkasin väsinult ja kihutasin klassist välja. Ma pean nad siit ruttu minema ajama, enne kui nad endale mingi suure jama kaela saavad!

,,Tae Rin!'' Mind nähes reageeris Jang Dong Ha nagu õnnelik koer omaniku ilmudes, mis mind loomulikult sugugi ei rõõmustanud. No okei, võibolla natuke... Aga ainult natuke! Ta seadis samme minu poole: ,,Me tulime sind ümberveena...'' 

Enne kui ta jõudis oma lause lõpetada, keerasin ma ta järsku ringi ja sõnadega: ,,Minge minema! Ruttu!'' lükkasin teda tagasi tema sõiduriista poole. ,,Me läbisime nii pika tee ja see ongi kogu sinu tänu?'' lausus Jang Dong Ha naljatlevalt

,,Päriselt ka! Siia tulla oli väga paha mõte, igal pool on...'' panin tähele, et tema pilk oli kontsentreeritud millegile või kellegile minu taha, seega ta ei kuulanud mind. Ka kõik tema alluvad vahtisid sinna. Vaadanud samasse suunda, vajus mu suu põrandani lahti ja mul tekkis halb eelaimus. Väga, väga halb eelaimus.

Ometigi mida veel võis oodata, kui minu silme ees seisavad vastamisi kaks jäärapäist inimest, kes kohe kindlasti seda olukorda rahulikult lahendada ei suuda. Kui nad üksteist nägid, oli tunda kohe jubedat ja mõrvarlikku aurat. Mul polnud aimugi, mis saab edasi, sest kokku said need kes ei tohiks kokku saada. Jang Dong Ha ja Kang Jae Hwa....... Saatus vist teeb nalja.