Vangistatud süda

Seitsmeteistkümnes osa

,,Aitäh, et kaasa tulid. Ma juba mõtlesin, et pean üksi minema,'' lausus Min Ah säravate silmadega. Naeratasin veidi vastuseks ning pöörasin pilgu tagasi põrandale. Jõudsime just kaubamaja teisele korrusele, kus asuski meie sihtpunkt.

Miks ma koos Byeon Min Ah'iga kaubamajas olen? Ta helistas mulle, kui tunnid Hagwonis läbi said ja palus, et ma temaga poodi kaasa tuleksin. Nimelt on tulemas tema sünnipäev ja ta tahtis omale riietust otsida. Ma ei saa küll aru, miks ta justnimelt minu valis. Ma ei tea moest mitte midagi, kuigi siiski nõustusin temaga kaasa minema. Ometigi pole ma ammu väljas käinud... Kui grupikohting välja arvata.

Tundus, et jõudsime kohale. ,,Näe, siia!'' Min Ah haaras mul järsku käevarrest ja tõmbas mu endaga kaasa ühte poodi. Seejärel lasi ta lahti ja oligi juba esimese riiuli poole keksimas.

Meigipood, mis? Suht koomiline oli seal olla. Mitte et ma poleks kunagi meigipoodides käinud, vaid lihtsalt tekkis väga võõras tunne. Ma pole ennast kunagi meikinud, ega isegi mõelnud selle peale. Küllap sellepärast.

Min Ah oli juba kuhugi kadunud, seega jäin riiuleid silmitsema. Silmapliiatsid, puudrid, huulepulgad, lauvärvid, näokreemid. Mida seal ka polnud. Jäin seisma ühe riiuli juurde, mis oli huulepulkadega täidetud ja vajusin mõttesse.

Huvitav, kuidas mõni neist minu peal välja näeks? Milline sobiks mulle rohkem? Punane? Või äkki roosa? Või prooviks hoopis midagi eksootilisemat, nagu näiteks lilla? Vaatasin ringi, kuid Min Ah'i polnud kuskil näha. Mis siis kui ma prooviks järele, enne kui ta tagasi tuleb? Testereid on siin küll. 

Algul kõhklesin natuke, kuid sirutasin oma käe välja sihtides ühte punast huulepulka. Jõudsin seda vaid sõrmeotsaga puudutada, kui minust paremal kõlas vaikne kolin ja madal, tuttav hääl kostis: ,,Võta see. See sobiks sulle rohkem.''

Mu süda jättis löögi vahele. Ma tundsin küll seda häält.... Jang Dong Ha! Keerasin pea välkkiirelt sinna, kust see hääl tuli. Tüüp seisis minu kõrval, käsi koos roosaka-oranžika huulepulgaga minu poole välja sirutatud ning uhke ja rahulolev ilme ees.

,,Paistab, et isegi sinusugused tüdrukud hoolivad oma välimusest,'' teatas ta kiuslikult. Mul oli talle palju öelda. Näiteks küsida kuidas ta teadis, et siin olen. Siiski sõna sinusugused oli mind liiga palju ärritanud, seega ma ei jõudnud end peatada. ,,Mis mõttes minusugused!?''

Ta vaid muigas vastuseks. Üritasin huulepulka tema juurest enda kätte haarata, kuid ta oli seda liigutust juba ette aimanud ja tõstis selle kõrgele üles, enne kui minu plaan õnnestus. ,,Yah! Anna siia!''

Ma ei andud alla ja proovisin uuesti, kuid tema vaid kargas eest ära ja irvitas. See tsirkus lõppes ära siis kui kuulsin ühte poemüüat teisele ütlemas: ,,Milline armas paar! Oh need tänapäeva noored!'' 

Me mõlemad peatusime. Toibusin vaid siis kui kuulsin Dong Ha'd vaikselt rääkimas: ,,Omo, miks nii punane?'' Punane? Panin lähimast peeglist tähele, et nägin välja justkui oleksin näo otse punasesse värvipotti pistnud. 

Keerasin end järsku seljaga tema poole. Mu süda tagus kui pöörane ja ma ei mõistnud mis toimub. On see mingi haigus? Mu süda pole kunagi varem niimoodi käitunud. Kas ma suren? Kuulsin vaid sõna paar oma peas kordumas.

,,Aah! Ma tean mis toimub!'' Jang Dong Ha lähenes ja võttis käega mu õlgade ümbert kinni. ,,Ma meeldin sulle!''

PIUH! Ma oleksin justkui kuuliga pähe saanud. Hüppasin järsku tema käte vahelt välja ja hüüdsin kuis jaksasin: ,,EI! EGA MA PÖÖRANE POLE!'' Kõikide lähedal olnud inimeste pilgud olid nüüd minu peal. Tundsin lausa kuidas mu selg higiseks läks.

Dong Ha naeratust arvestades ei jäänud ta mind uskuma. ,,Kindel?'' Tajusin, et ma polnud usutav. Aga ta ei meeldi ju mulle! Või...? Ei, ei, ei, ei! Ma ei taha, et ta nii arvaks. Nii, Tae Rin, võta end kokku. Rahune maha. Hinga sisse, välja, sisse, välja.

,,Täiesti kindel.'' Mu hääl värises õrnalt, aga seekord ütlesin ma seda nii veenavalt kui võimalik. Peale lühikest vaikust Jang Dong Ha naeratas ja õlgu kehitades lausus: ,,No olgu, kui sa nii ütled.'' Ma pole kindel kas ta jäi uskuma või mitte.

Ta keeras end tagasi riiuli poole ja pistis huulepulga tagasi sinna, kus oli selle koht. Jäin teda jälgima. Temasugusel ulzzangil on raudselt tonnidena tüdrukuid. Iga päev uus tüdruk. Niikuinii ööotsa ainult ööklubides istubki ju. Mina pole selline nagu need tüdrukud. Ta ei hakka mulle eales meeldima ja punkt.

,,J...Jang Dong Ha?'' Dong Ha tõstis oma pilgu üles ja vaatas sinna kust tuli hääl. Byeon Min Ah oli minu selja taha välja ilmunud ning vahtis Dong Ha'd justkui kummitust. Ka Jang Dong Ha tundus olevat hämmingus... Nad tunnevad üksteist??? 

Si Eun'i suu vajus lahti. Ta oli just komistanud.... Ta oli just komistanud Kang Jae Hwa otsa! 

Tekkis pikk vaikus, mille käigus Si Eun'i aju oli puhkepausi teinud, sest tüdruk ei suutnud ennast liigutadagi. Seevastu Jae Hwa oli täiesti rahulik. Kõigepealt ta kortsutas kulmi, siis haigutas laialt ja alles siis avas silmad, et vaadata, kes tema rahu rikkuma julges tulla. 

Ja nad jäidki üksteist imetlema. Nende südamed hakkasid peksma ühtlases rütmis, linnud hakkasid laulma ja roosiõied lendlesid tuules. Jae Hwa lausus midagi ja tema hääl kõlas kui harfi muusika. ,,Jah... '' lausus Si Eun õnnest lõhkemas, justkui oleks just oma printsilt abielu ettepaneku saanud.

,,ON SU KÕRVAD SUL VAID KAUNISTUSEKS!? RONI MU PEALT MAHA MA ÜTLESIN!!!!'' Kogu Si Eun'i muinasjutumaailm purunes kildudeks ja selle kohale ilmus tagasi painaja nimega ''reaalsus''. Alles jäi vaid pisike sülje jälg tüdruku lõual.

,,KURAT KÜLL!!'' Ootamine oli poisi ära väsitanud, seega ta lükkas Si Eun'i jalad ise enda pealt maha, mis mõjus tüdrukule suure šokina. 

Jae Hwa kargas püsti ning asus kohe maha pühkima kogu seda mulda, mille Si Eun tema peale ajanud oli ning seejärel enne kui Si Eun oma suudki avada jõudis, oli Jae Hwa juba läinud ja tüdruku sinna vedelema jätnud. Päris kauaks vedelema jätnud. See iseloomujoon oli Si Eun'il ja Tae Rin'il ühine. Nende mõlema šokid kippusid kestma liiga kaua.

Asi lõppes sellega, et Woo Bin oli Si Eun'i otsima läinud ning suure naeru kõhutäie saanud. Nohh ja vastu pead ühekorra ka. No olgu olgu, kaks.

Tagasiteel koju oli Si Eun koguaeg nii sügaval mõttes, et tema ema veidike murelikuks muutus. ,,Si Eun kullake, kõik korras?'' Tüdruk ei vastanud. ,,Si Eun!''

,,Ah?'' Ema ohkas tütre värvika reaktsiooni peale. Selgitanud emale ära, et tal ei ole midagi viga, vajus tüdruk tagasi mõttesse. Kohtumine Kang Jae Hwa'ga tundus nüüd vaid unenäona. Oli see päris? Või oli see tema ettekujutlus...?

Kui see oli päris, siis... Miks Jae Hwa niimoodi reageeris? Ometigi ta ise ju rääkis Tae Rin'ile, et on Si Eun'is huvitatud. Miks siis nii kurjalt? Või.... Äkki oli ta häbelik! Jajahh! Kui unistuste tüdruk sulle sülle kukub ei saa ju rahulikuks jääda! Täpselt! Või...

Oehh... Si Eun ohkas jälle. Ta polnud kindel, et Jae Hwa ja Tae Rin'i vahel ei toimu midagi. Siiski vaatamata sellele, et Tae Rin'i ei andnud Queen-Ka Si Eun'iga võrreldagi, oli ta mures. Ja siis järsku süttis tema peas lambike. Geniaalne mõte, kuidas tema ja Jae Hwa suhe kindlustada!

,,Paps!'' ,,Mh?'' ,,Sa tead Samsungi firma presidenti Kang Young Won'i eks? Ma tahan tema pojaga abielluda!''