Vangistatud süda

Kaheksateistkümnes osa

Lamasin oma voodis ja keerutasin sõrmede vahel seda sama roosakat-oranžikat huulepulka, mille Jang Dong Ha välja valis. Ma ei tea mis mul hakkas, aga millegi pärast ma siiski ostsin selle ära, siis kui ta läinud oli. Küllap sellepärast, et see värv tõesti sobis mulle. Siin pole midagi meeldimisega seostada, ega ju?

Mis siis ometi juhtus, kui Byeon Min Ah ja Jang Dong Ha kohtusid? Kui aus olla, siis mitte midagi. Nad lihtsalt tervitasid üksteist vaikselt ja Dong Ha kiirustas lahkuma ilma, et oleks hüvastigi jätnud, mis mind loomulikult veidi solvas. Lisaks tekitas see ka ebamugava olukorra mulle ja Min Ah'ile.

Hakkasime uuesti rääkima alles peale seda, kui Min Ah küsis, kust me Dong Ha'ga üksteist teame. Ütlesin talle, et ei teagi teda eriti ning ega see otseselt vale polnud ka ju. Tahtsin ka temalt seda vastu küsida, kuid ta jõudis teema eemale juhtida enne kui oma suudki avada sain.

Nimelt kutsus ta mind oma sünnipäevale, kuhu ma ka otsustasin minna. Mõtlesin, et see oleks tore vaheldus ja kedagi tuttavat ma seal niikuinii ei kohta. Ometigi ka mina pean vahepeal puhkama kogust sellest koolikiusamisest.

Enne magama jäämist mõtlesin veel natuke Dong Ha peale. Tema sõnad "Ma meeldin sulle" kordusid mu peas uuesti ja uuesti ning tema naeratav nägu ilmus pidevalt silme ette. Tuli meelde kui ma tema motikaga sõitsin ja kui ta minu ümbert kinni võttis. Meenus ka meie esimene kohtumine ja kui ta kooli ees mu käest kinni haaras... Nüüd on kõik selge, ma olen hull! Katsin oma näo padjaga kinni, kuid und enam ei tulnud. 

,,Noorhärra! Noorhärra! Palun tulge tagasi!'' Väike musta peaga poiss haiglariietes kiirustas ruttu ümber nurga ja peatus ühe ukse juures, kus sai lõpuks hinge tõmmata. Lõpuks ometi, lausus ta endale mõttes. Palatis istumine oli teda juba nii ära tüüdanud, et sealt pääsemine oli tõeline kergendus. 

Poiss oli veendunud, et midagi halba ei juhtu sellest, et ta väikesele jalutuskäigule läheb. Ta ei mõistnud neid ahjumma'sid ja ahjusshi'sid, kes sellest nii suure numbri tegid ja teda nii aktiivselt otsisid. Ega ta enam mingi tita pole, küll ta ise tagasi tuleb, siis kui tunneb, et on piisavalt puhanud.

Ta ei jõudnud eriti kaugele, kuna märkas midagi, mis tema tähelepanu püüdis. Nimelt istus ühe ukse ees pingil väike tüdruk täpilises kleidis ja valas pisaraid. Tüdruk tundus olevat temaga sama vana, kuid nuttis justkui pisike laps. Eks need tüdrukud ongi kõik sellised, mõtles poiss.

Lähemalt vaadates oli tüdruk päris nunnu. Kuigi tal olid lühikesed sassis juuksed ja katkised põlved, oli ta siiski nunnu. Poiss kaalus natuke oma valikuid ja siis otsustas tüdrukuga rääkida. ,,Lähen teda lohutama ainult sellepärast, et haiglas peab vaikus olema!'' mõtles ta omaette.

Tüdruk lõpetas kohe nutmise kui märkas, et keegi oli tema kõrvale istunud. ,,Miks sa nutad siin ukse ees nagu jänes!? Keegi ei tule sind lohutama!'' Tüdruk silmitses poissi natuke ja siis jäi vait. Hetk hiljem ta naeratas.

,,Sa oled nii ilus!'' lausus tüdruk naeratades, mis poissi loomulikult veidi vaimustas. Ometigi oli ta ju nii solvava asja öelnud! ,,Mis sul viga on? K...Kas sa ei kuulnud mind või!?'' Selle peale tüdruk naeratas uuesti. Tal oli ilus naeratus, märkas poiss. Iseendale ootamatult tundis ta, kuidas häbelikumaks muutub.

Nad istusid vaikuses kuni poiss lõpuks rääkima hakkas: ,,Miks sa nutad siin üksi ukse ees?'' Tüdruk viis oma pilgu maha ja muutus uuesti kurvaks. Kahju oli, et tüdruk jälle kurvaks muutus, aga uudishimu oli võitu saanud. ,,Mu emme on seal.''

Emme või? Ainult sellepärast ta nutabki või? ,,Mis su emmel siis viga on?'' Tüdruk kehitas õlgu: ,,Ma ei tea.'' Ta ei tea!? Poisil vajus suu lahti. Kuidas saab selline loll tüdruk olemas olla!? Sellepärast nutab, et emme on haiglas, isegi siis kui ta ei tea mis emmel viga on? Imelik tüdruk!

,,Aga kus sinu emme on?'' Poiss võpatas. Ta oli salaja lootnud, et seda küsimust ei tule ja selleks oli ka põhjus. Peale lühikest vaikust vaatas ka poiss maha ja siis vastas. ,,Mul pole emmet.'' See tõesti oli nii. Ta ei teadnud oma emmest mitte midagi peale seda, et ta oli taevas. 

Järsku kuulis poiss uuesti nuuksumist ja tõstis oma pilgu üles. Tüdruk hakkas jälle nutma. ,,No miks sa nüüd siis nutad!?'' lausus poiss vihaselt. Tüdruku vastus üllatas teda väga. ,,Sest ilusal poisil pole emmet! See on ju nii kurb!''

Keegi nuttis tema eest. Keegi sai temast aru. Poisi maailm peatus. See tundmatu tüdruk tõesti nuttis tema eest. See oli väga imelik tunne, mida poiss polnud varem tundnud. Justkui keegi tõesti suutis aru saada tema tunnetest, mida varem pole keegi suutnud. Keegi valas neid pisaraid, mida poiss ise pole suutnud endast välja pigistada, kuigi oli väga soovinud.

,,Lollakas! Kes see nutab teiste pärast!'' Poiss juhtis oma pilgu häbelikult tagasi põrandale. ,,Aga see tõesti on kurb!'' lausus tüdruk läbi pisarate. ,,Ilma emmeta on kurb!'' Poiss vaikis natuke, siis pistis käe taskusse ja ulatas tüdrukule sealt kommi, talle otsa vaatamata. ,,Näe! Ma annan sulle selle, aga ära nuta enam!'' 

Tüdruk silmitses kommi natuke, siis pühkis pisarad ära ja võttis selle vastu. Poiss oli tundnud, et kui tüdruk järgi ei jäta, siis ta purskab ise ka nutma, seega see oli talle kergenduseks. Ta kuulis kuidas tüdruk kommi avas ja selle suhu pistis. Seejärel märkas poiss enda ees midagi säravat. Tüdruk oli tema ette käe välja sirutanud ja sellel oli liblikas. Ei, mitte päris loomulikult, klamber. ,,Näe ja see on sulle vastu!'' ütles tüdruk naeratades.

Poiss vaatas kord liblikat, kord tüdrukut. Ta vist teeb nalja, mõtles ta. Mis tal ikka selle tüdrukuliku klambriga peale hakata on? Ega see tüdruk ei looda, et ta seda kandma hakkab!? Siiski peale väikest pausi poiss võttis lõpuks klambri ja pistis selle taskusse. Igaksjuhuks. Kes teab, muidu hakkab tüdruk jälle nutma. 

Kui poiss tüdrukut uuesti vaatas, avanes talle pilt mis teda vapustas. Tüdruku nägu lausa säras- niivõrd ilus oli ta naeratus. Miski juhtis tema tähelepanu siiski eemale. ,,Noorhärra! Siin te olete!'' 

Tema eest hoolt kandnud ahjumma oli välja ilmunud. Nüüd oli juba hilja, põgeneda enam ei saanud. Ahjumma haaras ruttu poisil käest kinni ja upitas ta jalule. ,,Heldene taevas! Ärge tehke enam nii! Me olime nii mures! Mõtlesime juba teie isale helistada!''

Ahjumma haare oli tugev. Ta hakkas ees minema ja tiris poissi endaga kaasa. Nohh ega ta eriti vastu ei võidelnudki, mõttetu ju. Kui poisile tüdruk uuesti meelde tuli, olid nad juba nurga taha keeranud, seega ta ei näinud teda enam. Ta ainult kuulis kuidas see uks tüdruku juurest oli avanenud ja keegi sealt väljus. ,,Tae Rin, miks su silmad nii punased on?'' ,,Emme!''

Sellest ajast möödus kolmteist aastat, kuid poiss polnud tüdruku unustanud. Kui ta üksi oli ja oma ema peale mõtles, tuli tüdruk mõnikord meelde. Sellistel hetkedel otsis poiss üles liblikaga klambri ja proovis ära arvata, mida tüdruk teeb. Esimene mõte oli tavaliselt: ,,Nutab kuskil niikuinii.'' See oli üks ainukestest asjadest, mis poissi vahel naeratama suutsid panna.

Poiss oli juba suhteliselt kindel, et ei kohta seda tüdrukut enam uuesti, kuid saatus oli tema jaoks midagi muud ettevalmistanud. See juhtus tema keskkooli teise aasta  talvel. Ta oli just Ameerikast tagasi jõudnud, kus ta ravil oli käinud. Järgmisel päeval läks ta kooli küll, aga selle asemel, et tundi minna, otsustas ta hoopis medõe kabinetis ühe uinaku teha.

Medõde polnud seal ja seda parem oligi. Poiss heitis voodisse ja sulges silmad, kuid ega tal ikka ei lastud magada. Keegi tüütus oli uksele koputanud! Nad teevad vist nalja, mõtles poiss ja tõmbas kardina ette.

Uks avanes. Tulija pani tähele, et medõde polnud, kuid see ei pannud teda lahkuma. Hoopis vastupidi, ta hakkas ise seal laamendama! Milline tüütus! No ei lase magada, krt küll! Poiss mõtles juba, et äkki tõuseks püsti ja ajaks ta minema, kuid miski sundis teda peatuma. Nimelt oli ta kuulnud tulija nuuksumist.

Poiss piilus kergelt kardina tagant välja ja ta süda jättis löögi vahele. Korraks talle isegi tundus, et ta näeb hallutsinatsioone. Ta näpistas end. Ei, see oli reaalsus. Tema ees oli seesama täpilise kleidiga tüdruk...