Vangistatud süda

Üheksas osa

Mul vajus suu lahti ning ma jäin teda tuimalt jõllitama. Alles eile oli see koht veel tühi. Terve selle aasta jooksul oli see koht tühi. Raske oli uskuda, et nüüdsest on kõik teisiti. ,,Üritad mulle pilguga augu sisse puurida või!?" ütles Jae Hwa ärritunud toonil.

Võpatasin ning keerasin end ruttu ringi. Nüüd tajusin omal nahal, miks kõik mu klassikaaslased nii pinges olid. Istusin justkui kivikuju ning ei julgenud eriti hingatagi, sest hirm Jae Hwa'd vihastada oli liiga suur.

Ei, ärge arvake, ega ma tavaliselt küll selline pole. Ta on vaid teine inimene, kes kogu mu elu jooksul mulle nii palju hirmu nahka suutis ajada. Kui järele mõelda, siis Jae Hwa ei saaks mulle mitte midagi teha, kuigi see ei muutnud fakti, et ta siiski tundus väga ohtlik. Tema juuresolekul isegi mina muutun nõrgaks lambatalleks ning mind ajab see teadmine tohutult närvi. Mulle ei meeldi olla nõrk. Mulle ei meeldi, kui keegi on minust üle. Järsku kostis minu tagant hääl, mis pani kogu klassi korraga võpatama: ,,Ya! Ori!'' 

Mul jäi hing kinni. Mõistnud, et Jae Hwa läheb vihaseks, kui ma kohe tema poole end ei pööra, keerasin end aeglaselt ringi. ,,J...Jah?'' Ta istus jalad laua peal, käed enda ees risti ja kulmud kergelt kortsus. ,,Mul on janu, mine osta mulle rohelist teed!''

Tekkis vaikus. Janu? Rohelist...teed.....? Kas ta just käskis mul midagi teha...!? Veri minu sees lõi järsult keema ja ma ei jõudnud ennast peatada enne kui oli liiga hilja. Kargasin järsku vaimustunult püsti ja hüüdsin üle terve klassi: ,,Mis sul viga on!? Ise sa pole suuteline midagi tegema või!? Mine rahulda oma ego kuskil teises kohas!''

Lõin oma suu järsku kinni. Kõik klassis viibijad vahtisid mind suud pärani lahti. Tekkis pikk vaikus. Kõik olid šokis, isegi Jae Hwa. Tema näol võis märgata kergelt vihast tõmblevat lihast ning ta tundus olevat kohe-kohe endast välja minevat. ,,Mida sa just ütlesid?'' Jae Hwa tõusis oma kohalt püsti. Taganesin paar sammu. ,,Aah, eehh ei ma ei...'' 

Ta liikus kiiresti ja sihikindlalt minu poole sõnadega: ,,Pole suuteline midagi tegema? Rahulda  oma ego? Kas sa tahad surra!?'' Mu süda peksles justkui pöörane ja ma taganesin nii tempokalt kui võimalik. Ausalt öeldes see kõik toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud tol hetkel eriti midagi mõeldagi, et seda olukorda kuidagi kommenteerida.

Järsku jäi mu jalg millegi taha kinni, ma langesin selili ning lõin oma tagumiku ära. Tajusin, et keegi oli mulle jala taha pannud, aga see situatsioon tõesti ei sobinud selleks,  et hakata süüdlast otsima. Jae Hwa jäi minu kohal seisma. Tema näole langes vari ja ega see teda kuidagi sõbralikumaks ei muutnud. Vastupidi. Tekkis tunne, et minu surmatund pole enam kaugel. 

Aeg jäi seisma. Suutmata oma mõtteid kontrollida, pigistasin silmad kinni, olles valmis surema. Võibolla oli tegemist mõne loomuliku instinktiga, sest praegu seda ettekujutades tundub see mulle veidi imelikuna. Möödus pisut aega, aga mitte midagi ei juhtunud. Klassis valitses haudvaikus. Mitte keegi ei julgenud piuksugi teha. 

Siis ma kuulsin samme. Need tulid kusagil eest ja võibolla kuulusid isegi Jae Hwa'le. Avasin aeglaselt silmad ning mulle avanes mitte just kõige meeldivam vaatepilt. Minu ees seisis meie klassijuss, käed puusas ja pahane ilme näol ning tema taga veidi murelik Woo Bin, kes oli teanäoliselt samuti alles praegu kohale jõudnud. Jae Hwa oli juba ammu oma kohale kadunud, süütu nägu ees, justkui mina olin see ainuke imelik, kes lihtsalt niisama otsustas keset põrandat pikali heita.

Ohh jah, ma ei hakka seda isegi kirjeldama. Mainin lihtsalt, et see kõik lõppes järjekordse karistusega. Olles meie klassijuhataja lemmikõpilane -eks ikka karistuste proovimise osas- istusin jällegi ukse taga põlvili, käed üleval. Raske on kirjeldada, mida ma selles asendis tundsin. Või pigem ei tundnudki eriti midagi. Ma lihtsalt vahtisin enda ette ning ei suutnud uskuda, et midagi nii lolli sai üldse minuga juhtuda.

Mul oli enda pärast häbi ja ma tahtsin kohe esimese rongiga maa-alla sõita. Ometigi esiteks, ma ajasin Jae Hwa vihaseks ja mu elu muutub niikuinii nüüd põrguks. Teiseks, ma jäin keset klassi vedeledes õpsile vahele ning ma isegi ei imesta, kui ta nüüd minusse nagu prükkarisse suhtuma hakkab. Ehk siis veel rohkem, kui ta seda juba teeb ja pole ka ime.

Aeg jooksis märgatavalt kiiresti ning juba kuulsingi koolikella helinat. Ei möödunud viite minutitki, kui terve teise kooliastme õpilaste korruse klassidest kogu rahvas minu ja mu klassi ukse ümber kogunes. Kõik tulid etendust vaatama.

Pigistasin oma silmad kinni. Mul polnud vähimatki soovi jälgida, kuidas nad minu üle irvavad. Niigi oli klassis juhtunust küllalt juba. Ainult nemad veel puudusid, et minu kannatusi veel täiuslikumaks muuta. Siiski veidi hiljem avastasin, et keegi ei pööranudki mulle erilist tähelepanu. Nad tulid hoopis muudel põhjustel.

Järsku pahvatas uks lahti ning sealt välja lennanud Hye Ra maandus kiljatusega kõhuli. Meie pilgud kohtusid ja ma märkasin Hye Ra põskedel pisaraid. Ta värises veidi. Lahti jäänud uksest kõndis välja ei keegi muu, kui Jae Hwa ise. Tema käed olid taskus ning tema näol püsis külm ja halastamatu ilme. Kogu koridor jäi hingetuks, kui Hye Ra vaikne nuuksumine välja arvata. 

Hoolimata kõigest, tegi Jae Hwa veel paar sammu ning sellele järgnes jalahoop, mis Hye Ra'd halastamatult tabas. Kiljatuse saatel veeres Hye Ra selili. ,,Korralik läbikloppimine on üks koera distsiplineerimise vältimatuid osi, muidu ei hakka koer oma omanikku kuulama.'' Järgnes veel üks hoop ning Hye Ra veeres veelkord eemale.

,,Aga eks sa oled ise süüdi. Sa poleks pidanud puutuma midagi, mis kuulub mulle.'' Ma olin niivõrd šokeeritud, et ei suutnud ennast liigutadagi. Oleksin tahtnud püsti karata ja midagi ette võtta, aga mu keha ei kuuletunud mulle. 

Jae Hwa oli just valmistumas pisaratesse uppuvale Hye Ra'le järjekordset hoopi andma, kui järsku kargas meie klassist tema selja tagant välja Woo Bin. ,,Jae Hwa lõpeta!'' Ta asetas oma käe Jae Hwa õlale ning tõmbas teda kergelt Hye Ra juurest eemale. ,,Aitab! Ta sai juba aru küll!'' 

Siiski jäi murelikust Woo Bin'ist väheseks, et Jae Hwa'd peatada. Ta lükkas Woo Bin'i käe eemale ning lausus sama külma hääletooniga nagu ennemgi: ,,Ära sekku minu asjadesse.'' 

Ta hakkas just tagasi Hye Ra poole liikuma, kui klassist kostis järsku pahane, tuttav hääl: ,,Mis siin jälle toimub!?'' Õpetaja trügis läbi õpilaste Jae Hwa ja Woo Bin'i juurde ning tardus koha peal kui toimuvat nägi. ,,Mida te teete oma arust!? See on kool mitte loomaaed! Marss klassidesse!'' Siiski keegi ei julgenud sõrmeotsagi liigutada, sest inimestele ei meeldi tavaliselt massist erineda ning olla esimene.

Peale pikka ja pingelist vaikust, Jae Hwa ohkas -kusjuures see pani kõiki võpatama- ning vaatas minu poole. ,,Sama -või isegi hullem- juhtub igaühega, kes minu omandeid puutub. Ärge hiljem öelge, et ma ei hoiatanud.'' Nende needusena mõjunud sõnadega ta pööras ringi ning hakkas oma samme eemale seadma, kusjuures ta ei pidanud isegi trügima, sest hirmunud rahvamass hüppas tal ise teelt eest. 

Tundi ta enam ei ilmunud, kuid tema tegevuse mõju oli siiski alles. Kuulujutud levisid kiiresti. Kogu kool oli justkui türanni poolt domineeritud ja robotiteks muudetud, sest oldi nii hiirvaiksed, kui üldse võimalik saab olla. Ka mina ühinesin selles osas nendega ega märganudki kõige suuremat muutust nende käitumises. Ma ei märganud midagi väga tähtsat, sest polnud harjunud inimestele tähelepanu pöörama.

Kätte jõudis söögivahetund ning ma suundusin kohe kooliõe juurde, et oma kukkumisega põhjustatud haavu põlvedel puhtastada. Poolel teel olin sunnitud võpatama, kui mu telefon mu seelikutaskus järsku vibreerima hakkas. Telefoni sealt välja võtnud, tõmbusid mu kulmud otsekohe kortsu. Ekraanil oli kirjas: ,,Minu nunnu oppa.''

Minu teada pole ma kunagi midagi sellist oma telefoni kirjutanud. Siiski võtsin kõhklevalt kõne vastu. Mul ei kulunud poolt minutitki, et helistaja hääl ära tunda.....Jjang.