Vangistatud süda

Kolmas osa

Kõndisin nende järel meie ruumi ning istusin nende järel laua taha. Poisse polnud veel kohal. Hetkeks hakkasin lootma, et nad ei tulegi, kuid kahjuks ei pidanud me kaua ootama. Juba oligi kuulda poistekarja meie uksele lähenemas. ,,Kuidas ma välja näen?'' pahvatas järsku Ah Reum. ,,Hästi, aga mina?'' ,,Sina ka hästi.'' ,,Juustega on kõik korras või?'' ,,Jaa.'' ,,Aga minul? Rindu on liiga palju näha äkki?'' ,,Normaalselt.'' ,,Appi, ma olen nii elevil!''

Minu pilgust võis lugeda lauset: ,,Oot..Nagu päriselt või?'' Otsustasin sellel teemal oma arvamuse ütlemata jätta ja viisin lihtsalt pilgu kõrvale. Mulle tundus kummaline see kuidas nad oma välimuse pärast muretsesid. Võibolla selle tõttu, et ma ise pole kunagi seda teinud.

Uks avanes ja sisse astus kolm poissi üks teise järel. ,,Heii tüdrukud!'' hüüdis esimene. Ta tundus olevat naerupalli tüüpi poiss. Kui minu arvamus kedagi huvitaks, siis ütleksin, et ta on päris kena, kuigi mida ikka mul sellise välimusega loota on? Eriti veel selle kleidiga. Teine poiss oli prillidega, aga siiski kena. Või pigem hindaksin teda lausega: Nii ja naa. Kolmandat ma ei hakka mainimagi.

Tüdrukute reaktsioonis oli märgata kerget pettumust. ,,Ah..Jah, hei!'' ütles esimesena musta peaga tüdruk. Mis siis viga on? Kulus paar hetke, et mul jõuaks kohale. Ah jaa, poisse peaks ju neli olema. Keegi on puudu ja paistab, et ma isegi ei taha teada kes. Mul on nendest kolmest niigi kõrini juba. 

,,Minu nimi on Cho Seong Jin ja need on,'' naerupallist poiss osutas kordamööda prillari ja kolmanda tüübi peale ,,Bang Eun Chan ja So Hyun Woo.'' Eun Chan ja Hyun Woo mõlemad naeratasid ja viipasid tervituseks käega. Selle järgi kuidas Hyun Woo pilk pidevalt Si Eun'i peal püsis oli kohe aru saadav, et poiss on endale sihtmärgi valinud. Ei, eksin. Neid kõiki huvitas vaid Si Eun. Tundsin Ah Reum'ile ja teisele plikale isegi veidi kaasa. Ah, jälle valetan. Ma tahaks praegu naerma pursata ausalt öeldes.

Nüüd hakkasid tüdrukud ennast tutvustama. Selgus, et musta peaga tüdruku nimi on In Se Hong. Kuigi vaevalt see info mulle midagi annab. Lootsin juba, et mind tähele ei pandagi, aga ei, ma eksisin.

,,Ja kes see on?'' lausus Seong Jin mind kerge irvega vahtides. Ma isegi ei üritanudki midagi öelda. Teadsin, et Si Eun ja teised plikad ütlevad kõik ise ära. ,,Ah, see on Si Eun'i teenritüdruk. Ta tahtis väga tulla ja me tegime talle selle teene.'' Tahtsin tulla? Teene? Ma loodan, et Se Hong väga pahaks ei pane, kui ma tal silma siniseks löön.

,,On see tõsi? Sinu enda teenijanna?'' küsis Eun Chan kergelt imestunult, see prillidega. ,,Ikka.'' Si Eun nautis kogu tähelepanu, mida talle loovutati ja lasi aga edasi. ,,Meie peres on kõigil isiklikud teenrid. Ta on Tae Rin muide.''

,,Vau, meie peres küll nii ei ole.'' Küllap see Seong Jin on ka mõnest rikkast perest. Kui nüüd teda pisut jälginud olen, tundub mulle, et olen teda juba kusagil näinud. Aga mis mul sellest ikka. 

Aeg lendas. Olime seal juba üle tunni olnud. Si Eun, Ah Reum ja Se Hong olid selle ühe tunni jooksul üle tuhande korra ukse poole vaadanud, silmad lootust täis. Küllap ootasid seda puuduvat kutti. Poisid olid selle aja jooksul aga juba kõik jõudnud endast veidi jutustada. Mul oli õigus, Seong Jin ongi rikas poisu. Lisaks veel hea õppija, jalgpallur, korvpallur ja mida iganes. Eun Chan olevat meist kõigist kahe aasta võrra vanem ülikoolilaps. Temast pole eriti midagi rääkida ja Hyun Woo peale ma ei hakka aega raiskamagi. Ütlen vaid, et ta nägi kõige rohkem vaeva, et Si Eun'ile silma jääda. 

Küllap tüdrukud siiski ei kannatanud välja ning kuulsin juba Ah Reum'i ''nagu muuseas kogemata'' mainimas: ,,Kuulge, aga kuhu Jae Hwa oppa ometi jääb?'' Hetkeks tekkis vaikus. Seong Jin naeratas ja samal ajal kukla tagant sügades lausus: ,,Ahh Jae Hwa. Tal pidi trenn olema. Ta tuleb varsti.'' Kummardusin natuke ettepoole, et näha tüdrukute näoilmeid. Kuna teisi tüdrukuid ma ei tunne, aga Si Eun'i tean juba üle aasta, siis suutsin märgata tema näo peal rahulolu. 

Nüüd juhtus midagi, mida ma polnud oodanud. ,,Tae Rin, sina võiks endast ka midagi rääkida.'' Sülitasin kogemata mahla mida jõin tagasi klaasi. ,,Eh?'' Kogu tähelepanu oli minu poole pööratud. Saatsin korraks põlastava pilgu Se Hong'i poole, kes selle lause esitas ja siis keerasin oma näo järgmise rääkija poole. ,,Tõesti võiks.'' Seong Jin ajab mind järjest rohkem ja rohkem närvi oma petliku sõbralikkusega.

,,Ah, eh..ma.'' Mul oli enda üle häbi, sest see oli kõik mida ma öelda suutsin. ,,Mis tunne on Si Eun'i teenijanna olla näiteks?'' küsis Seong Jin. ,,Ah...eh..noh...normaalne!'' Poisid vahetasid omavahel pilke. Tundun teile naljakas jah? Arvate, et olete nii ülilahedad kutid? Mu kannatus saigi otsa. ,,Si Eun küll vahel hakkab nutma ja karjuma kui ta midagi ei saa, aga muidu on täitsa normaalne.'' Sähh sulle. Tekkis vaikus.

,,Ah, ta teeb nalja lihtsalt! Tal on omapärased naljad. Sellepärast ma ta välja valisingi.'' Oleksite te näinud seda pilku, mida Si Eun minu poole saatis. Tekkis tunne, et ta soovib mu siin samas ära kägistada. Poisid hakkasid närviliselt naerma, kuid tundus, et nad jäid siiski Si Eun'i uskuma. Möödus veel üks tund. Minu elu üks jubedamaid tunde. Küllap sellepärast, et Si Eun'il oli kange vajadus mulle kätte maksta. Minu üle naerdi nagu ma oleks mingi ahv loomaaias. 

Selle tunni ajaga nad jõid, laulsid karaoket, sebisid ja mida iganes nad ka ei teinud. Üks kord sunniti isegi mind mikrofoni ette, aga ma ei saanud sõnagi suust, seega mu jäeti rahule. Lõpuks jõudis kätte ''paarideks jagunemise tseremoonia'', nagu mulle seda nimetada meeldib. Kestis pikk vaidlus, sest kõik poisid tahtsid Si Eun'iga minna. Võitjaks osutus siiski Seong Jin. Mida oligi arvata. Eun Chan võttis Ah Reum'i, Hyun Woo'le jäi üle Se Hong ja minul kästi lihtsalt koju minna. Niimoodi see karaoke pidu läbi saigi. Tore oli tegelt. Hah, okei, ma ei oska endale valetada. See oli kohutav. Ma ei taha enam kunagi grupikohtingule minna. Eriti Si Eun'iga. Ainus rõõm oli see, et sain nüüd koju minna.

Kõik olid juba paaridena laiali läinud, ainult minul võttis veel veidi vetsus aega, sest olin kogemata mahlapleki kleidi peale ajanud. Riidesse pannud ja karaokebaarist väljunud, hakkasin kodu poole kõmpima. Õues oli külm kui merepõhjas ja lisaks veel sama pime ka. Kirusin ennast selle eest, et nii õhukese jaki selga olin pannud. Kirusin ka Si Eun'i, et ta mind seda tobedat talutüdruku kleiti selga panema sundis. Just vot niimoodi kõike ümberringi kirudes sattusingi sinna kuhu poleks vaja sattuda. Nagu öeldakse: Valel ajal, vales kohas. 

Hakkasin nurga taha keerama, kui kuulsin äkki kaklemist meenutavaid hääli. End seina taha peitnud, piilusin nurga tagant välja. Seal, kaugemal, lambivalguses oli näha poistekampa, mis kõik üheskoos ühte tüüpi maas peksid. Viis ühe vastu? Mida kuradit nad oma arust teevad? Ma poleks pidanud, seda märkama. Kõik ju teavad (ainult mina tegelikult), et ma ei suuda ennast peatada, kui sellist ebaõiglust näen. 

,,Lõpetage otsekohe! Teil argpüksid kedagi enda tasemel peksta pole jõudu või!?'' karjusin järsku, kui olin nurga tagant välja karanud. Oh appi, millesse ma küll end segasin....