Vangistatud süda

Kümnes osa

,,Hey, see olen mina. Mitu tundi sul täna on?'' Olin just ühe kõne vastu võtnud ning jäin korraks vaimustunult vaikima. Ma teadsin küll, kelle hääl see oli. Oleks ime, kui ma poleks seda ära tundnud. ,,Viis veel,'' siis mulle jõudis järsku midagi kohale ,,aga, oot! Kust sa mu numbri said!?'' Vastuseks kostis sõbralik naeruturtsatus ja üksainus sõna: ,,Oppa.''

,,Meh?'' Mu süda hakkas veidi kiiremini taguma, kuigi ma ei taha seda üles tunnistada. ,,Kutsu mind oppaks.'' Oppaks...? Mikspärast ma teda nii veel kutsuma peaks? Kelleks ta end õige peab? Hakkasin just oma suud avama, et kuidagi vastu vaielda, kuid olin veidi hiljaks jäänud. ,,Kohe kui sul tunnid lõppevad, tule Dosan parki, see on su kooli lähedal. Jään sind ootama.''

Jõudsin hüüda vaid: ,,Yah! Oota, ära pane kõnet kinni!'' enne kui ta selle siiski kinni pani. Võtsin telefoni kõrva juurest ära ja jäin seda vihaselt jõllitama mõtetega: Kuidas ta julgeb!? Mis tal viga on!? Kes andis talle õiguse mind oma Dongsaeng'iks pidada!? Ma löön ta maha! 

Seoses selle kõnega olin kõik ära unustanud. Mõtlesin vaid Jjang'i ja Dosan pargi peale, kuni lõpuks kooliõe kabinetti jõudsin. Vestlesin veidi mureliku kooliõega sel ajal kui ta haava mu põlvel puhastas. Ta tundus veidi murelik, sest tema sõnade järgi olevat täna palju rahvast sarnaste haavadega tema juures käinud. Rääkinud talle juhtunust ja jätnud hüvasti, suundusin sööklasse.

Sööklasse jõudnud, panin kohe tähele, et midagi oli valesti. Seal oli vaikne, liiga vaikne. Tundsin kuidas kõigi pilgud minu poole pööratud olid. Siiski tegin näo, et kõik on korras ja läksin endale toitu võtma. Ma ei jõudnud viite sammugi teha, kui keegi ilmus mu ette ja lõikas mul tee ära.

,,Hye Ra?'' Minu ees seisid Hye Ra ja tema kaks gängikaaslast. Nad värisesid ega julgenud mulle silmagi vaadata. Järsku nad heitsid põlvili ning hakkasid anuvate häältega segamini rääkima: ,,Palun anna meile andeks, Tae Rin! Palun halasta! Me ei teadnud! Me ei teadnud, et sa temale kuulud! Anna andeks!''

Tardusin kohapeal ja mu silmad olid imestusest taldrikute suurused. Ometigi kuidas sai olla võimalik see, mida ma praegu nägin ja kuulsin? Et suursugune Hye Ra, autofirma asepresidendi tütar minu ees põlvili heidaks? Kogu söökla jäi vait, et minu vastust kuulda. Kõik hoidsid hinge kinni. ,,Ahh...ehh..ma....'' Järsku tõstis Hye Ra oma pea üles ning vaatas mulle oma vesiste silmadega otsa. Oli näha, et ta oli tohutult hirmunud. ,,Shin Tae Rin! Ma anun sind! Palun anna andeks! Palun ütle talle, et me enam nii ei tee! Ma anun sind, Tae Rin!''

Talle? Nüüd mulle jõudis kohale. Nad rääkisid Jae Hwa'st. See oli seotud täna hommikul juhtunuga. ,,Aga ma...ma ei saa ju midagi teha...ma...'' 

,,Me anume sind! Me teeme kõike mida sa ütled! Palun!'' Taganesin neist paar sammu. See käis küll nüüd juba üle piiri. Mida see Jae Hwa õige endast arvab!? Miks peavad teised tema pärast põlvili laskma!? Olin jälle omaenda raevuga pimestatud. Keerasin end järsku ringi ning mu jalad kandsid mind sööklast välja. Ma kavatsesin lasta Jae Hwa'l rahus olla, aga paistab, et ta siiski ei vääri seda. 

Ma kihutasin mind märgatavalt kiiresti otse kooli katuseni. Enne ukse avamist ma korraks isegi seisatasin, kuid siis võtsin ennast kokku ja hakkasin seda avama. Kohe kui uks veidi praokile läks, ma tardusin, sest kuulsin tuttavaid hääli. ,,See Shin Tae Rin....Kuidas ta siia kooli pääses...?"

,,Ehh? Miks sa küsid?" Nad rääkisid minust. Jae Hwa ja Woo Bin. ,,Ei lihtsalt midagi on tema juures kahtlast. Ma üritasin tema kohta midagi välja uurida, aga millegi pärast on kogu teave tema kohta blokeeritud. Tead sa sellest midagi?'' 

Woo Bin jäi korraks kõhklema, aga siis jätkas: ,,Ma ei tea. Ma pole ise ka temast midagi kuulnud. Võibolla on tal mõjukas perekond...?'' Järgnes piinlik vaikus, mille keskel mina hinge kinni hoidsin, et kuulda mida nad edasi ütlevad. Tavaliselt olen ma tähelepanelikum, kuid see kord olin ilmselgelt liiga uudishimu täis. Ma oleksin pidanud haistma, et midagi on valesti, kui nad nii vaikseks jäid.

Järsku tõmbas keegi teiselt poolt ukse täiest jõust lahti, niiet mina katusele kõhuli maandusin. ,,Ahh, ori.'' Tõstsin pilgu suitsetavale Jae Hwa'le, kes minu kõrval seisis. ,,Tore, et välja ilmusid. Paistab, et sa ikka tahad elada.'' Ta keeras end ringi ning kõndis tagasi seina äärde, kus ta ka istuli potsatas ja veel ühe mahvi tõmbas.

Hakkasin just end püsti ajama, kui märkasin enda ees kätt, mille Woo Bin oli väga lahkelt mulle ulatanud vaatamata sellele, et Jae Hwa seda pealt näeb. Mul oli kahju, et ma Woo Bin'iga suhelda ei tohi. Ta on minu vastu alati nii sõbralik, aga mina olen sunnitud temaga ülbama. 

Tema kätt ignoreerinud, ajasin end püsti ning pühkisin kogu mustuse oma seelikult maha. Selle peale Woo Bin vaatas mind vaikides ja veidi kurvalt, kuid siis pistis käe tagasi omale taskusse ning pööras oma pilgu minult eemale. Nagu ma juba varem maininud olen, on Woo Bin samuti väga hea välimusega, nagu tema õdegi, kuigi Jae Hwa on millegi pärast neist mõlemast üle. Gaah mida ma ajan jälle!? ,,Yah! Ori! Tule siia!'' Võpatasin ning olingi juba unustanud selle põhjuse, milleks ma siia üles tulin. Jae Hwa tõmbas veel ühe mahvi.

,,Ehh? Ahh..Jah..'' Tulin järsku tagasi maa peale ja tegin paar kõhklevat sammu tema poole. Aimasin midagi halba, kuid mul vedas. Just siis kui Jae Hwa hakkas oma suud avama, et midagi küsida, helises tunnikell. Raske on kirjeldada, kui suurt kergendust ma tol hetkel tundsin.

Sõnadega: ,,Ma pean tundi minema!'' keerasin end kohe ruttu ringi, kuid enne kui jõudsin uksest väljuda, olin sunnitud jällegi võpatama. ,,YAH! Kuhu!?'' Olin asjatult lootnud, et Jae Hwa laseb mul nii lihtsalt lahkuda. Tekkis vaikus, mille käigus ma ei julgenud tema poole vaadatagi. ,,Ma pean tundi minema...''

Mulle suureks imestuseks, Jae Hwa ohkas ning lausus veidi leebemalt: ,,Olgu peale. Aga homme oled siinsamas! Ning paki mulle üks eine kaasa!'' Tajunud, et mul lubati minna, kihutasin ruttu trepist alla oma klassi poole, ega mõelnudki eriti selle peale, mida ta ütles. Sain pihta alles siis kui olin juba klassis, ning kuulasin õpetaja juttu. Eine? Issand, mul tõesti pole enam jaksu imestada kõige selle üle mis tal pähe tuleb.... 

Hye Ra enam tundi ei ilmunud. Mul hakkas kahju temast, et ma Jae Hwa'ga selle pärast ei riielnud. Küllap ta hakkas arvama, et ma jooksin minema, sest polnud nõus teda aitama. Appi kui väsinud ma sellest kõigest olen...

Peale tunde suundusin otse Dosan parki. Olin otsustanud, et täna võtan kindlasti kõik oma asjad tagasi ning et pean sellega ära lõikama kõik mis mind Jjang'iga seob. Mu elus on niigi praegu väga raske periood, ning mul tõesti pole aega, et temaga laste mänge mängida -või vähemalt nii ma mõtlesin, kui sinna kõndisin.

Siiski ausalt öeldes mõjus Jjang mulle veidi lohutavalt, kuigi tol ajal polnud ma võimeline seda üles tunnistama....