Vangistatud süda

Kahekümnes osa

DJ oli muusika seisma pannud. Kogu tähelepanu koondus Dong Ha'le. Valitses selline vaikus, et võis peaaegu isegi kuulda, kuidas tiksub Dong Ha'sse peidetud pomm.

,,Tead mis," mõmises purjus Dong Ha oma ette, luksatas ja jätkas ,,tegelt ei üllata see mind absoluuuutselt! Heheh." Min Ah neelatas ning põlvitas oma löögi saanud kavaleri kõrvale.

,,Kõik korras?" Kavaler noogutas vaikselt ning hakkas end Min Ah'i abiga aeglaselt jalule upitama.

,,Sa kuradi värdjas!" See vaatepilt oli ilmselt mõnda kellukest Dong Ha peas tilistanud, sest ta liikus välkkiirelt oma süütu "vihavaenlase" juurde ning andis talle tugeva jalahoobi kõhtu. Mees kukkus oiates, millele saateks järgnes "publiku" ohete laine.

,,Dong Ha!" kostis Min Ah'i süüdistav, nutune hääl, kui ta Dong Ha'le otsa vaatas. Nende silmsideme tagajärjel Dong Ha näoilme ja rusikad lõdvenesid. Nägin ta silmist kurbust.

,,Hyung!" Seung Jin ei suutnud kauem pealt vaadata. Ta liikus uuesti Dong Ha'le lähemale ning pani oma käe tema õlale.

,,Lähme ära. Su mõistus pole praegu selge. Teed asja ainult hullemaks." Dong Ha pilk oli maas ning sellest peegeldus süütunne, kui ma ei eksi.

,,Lähme," sõnas ta.

Dong Ha tegi esimesed kaks sammu väljapääsu suunas. Kui vaid oleks kõik sellega lõppenud. Enne kui Dong Ha jõudis midagi märgata, ilmus tema ette üks järjekordne tülinorija ning äigas talle rusikaga vastu vahtimist. Dong Ha maandus tuharalihastele. Noh , tagumikule, ühe sõnaga.

Selle jamaga sai hakkama ei keegi muu kui Gil Soo ise. Ta tõenäoliselt lootis paista välja kangelasena, kes päästab päeva. Võibolla oleks tal see õnnestunud, kui Dong Ha oleks üksi olnud. Aga ei, tal ei vedanud. Kuigi ausalt öeldes polnud mul tookord hetkekski kahju, kui Dong Ha gäng Gil Soo'le kallale läks. Jjangi rünnata oli kohutav solvang tervele gängile.

Min Ah kasutas ära talle avanenud võimaluse ning lasi koos sellesama kutiga klubist jalga. Keegi oli vahepeal kustunud turvamehed, kes need hullunud hüaanid Gil Soo küljest ära rebisid. Gil Soo'le kutsuti kiirabi, Dong Ha gängiliikmetele politsei. Tegelikult asjatult, sest viimased jõudsid enne politsei kohale jõudmist uttu tõmmata.

Samal ajal kui kõik see toimus, Dong Ha, kes ei kavatsenudki kaklusesse sekkuda lahkus meestevetsu. Mina aga olin suremas tohutu dilemma kätte. Kas minna koju või sinna jääda. Nimelt mu mõistus lausa karjus mulle kõrva: ,,KASI KOJU!", kuid mu süda rääkis muud. Kuigi kiusatus kõik ära unustada ja koju minna ei andnud mulle rahu, teadsin siiski, et see ei ole see mida tegelikult teha tahan.

Või siis asi polnud selles dilemmas. Võibolla oli see dilemma vaid vabandus, mis lubas mul lasta end petta. Sõnad mida ma ei tahtnud iseendale tunnistada keerlesid mul keele peal, kuid ma vältisin igat pidi nende lausumist. Mu süda hakkas kiiremini taguma. Puudutasin kätega oma õhetavaid põski. Kas ma tõesti olen...

Ei, veel pole õige aeg. Aga... millal on siis õige aeg? Kunagi pean ju endale üles tunnistama. Või siis äkki läheb üle? Äkki ärkan homme üles samasugusena, nagu varem. Või äkki ei ärka? AAHH, KURAT KÜLL!!! Persse kõik! Ma ei jaksa enam sellele mõelda! Keerasin end kandadel ringi ning läksin sinna, kuhu tegelikult minna tahtsin.

Jõudsin meestevetsu ette. Kas ta on tõesti ikka veel seal? Või läks juba ära?.... Ma ei saa sisse ka piiluda. Hakkasin just pettunult ringi keerama, kui meestevetsu uks avanes. Nii kiiresti, et jõudsin vaevu eest hüpata.

Meie pilgud kohtusid. Dong Ha oli näost valge, küllap oksendas. Ta nägi nüüd veidi kainem välja ning paistis mind ära tundvat. Kumbki meist ei osanud midagi öelda. Lõpuks kogusin mina end esimesena ja avasin suu: ,,Su poistele kutsuti politsei järele." Dong Ha sulges enda järel ukse ning kortsutas kulmi. ,,Nad võeti kinni?" 

,,Ei, nad lasid jalga." Dong Ha ohkas kergendunult ning hakkas ära minema. ,,Hüvasti siis." Iseendale ootamatult haarasin tal varrukast.

,,Oota!" Ta jäi seisma ning vaatas mulle otsa. Lasin kiiresti lahti. Mida ma ütlen? Mida ma ütlen!?

,,Eee... politsei otsib sind taga!" 

,,Tegelt!? Mina ei osalenud ju kakluses!" Vältisin talle otsa vaatamist. Issand, mida ma teen...

,, Eee... keegi oli kaevanud, et sina oled üks neist... Noh, jah..." Suutsin vaevalt taltsutada vajadust iseendale vastu pead virutada.

,,Siis ma pean küll ruttu jalga laskma... Aitäh info eest." Tundsin, et olin näost punane ja oli ka põhjust. Dong Ha naeratas ja sasis oma suure käega mu juukseid. Järgmisel hetkel ta võpatas. Nurga tagant oli kuulda meeste hääli, seejärel samme. Vahetasime hirmunud pilke. Ma ju valetasin. Ma tegelikult ei mõelnud seda politsei asja tõsiselt... 

Tundsin Dong Ha sooja kätt minu käsivarrest haaramas ning järgmisel hetkel olin tõmmatud ühte pisikesse kambrikesse. Dong Ha tõmbas vaikselt ukse kinni ning näitas mulle sõrmega, et ma ei teeks ühtki häält.

,,Shin Hye perse on nii seksikas. Annaks kõik ära, et vaid saaks teda üheks ööks koju viia."

,,Vend, sa ei suuda tema ees sõnakestki lausuda. Veel vähem kuhugi viia." Sammude tekitajad sisenesid meestevetsu. Ohkasime kergendunult.

Vaatasin ringi. Põrandahari, ämber, puhastusvahendid, lapid. Vaatasin Dong Ha'le otsa. Ta seisis nii lähedal. Tegelt peaks üles tunnistama, et keegi ei otsi teda. Nii oleks õige.

,,Eem... Tegelikult ma-..." Dong Ha pigistas mu suu kinni. Kuulda oli järgmiseid samme. Liikuja kõndis meie uksest mööda, jäi seisma, askeldas millegagi, siis tuli tagasi meie ukse juurde, pani selle lukku ja lahkus.

Proua Song sisenes oma mehe kabinetti, kaasas tassike teed. Ta asetas selle lauale ning võttis suuna väljapääsu poole. Härra Song tõstis mõtlikult pead ja esitas külma küsimuse.

,,Nägin aknast Tae Rin'i lahkumas. Kell on juba palju. Kus ta on?" Proua Song tardus koha peal.

,,Ma arvasin, et meil oli kokkulepe temast mitte rääkida."

,,Oli, aga kell on palju. Ma olen siiski ta isa." Proua Song keeras end külmalt oma mehe poole.

,,Ja mina olen siiski sinu naine," ning peale väikest pausi lisas vaikselt, ,,keda sa pulmapäeval teise naisega petsid."

,,Ära hakka jälle. Sellest on palju aastaid möödas. Unusta see ära juba." Proua Song ei suutnud oma viha taltsutada.

,,Unusta ära? Kuidas ma saan ära unustada, kui elus tõend sellest, et sul oli romaan teise naisega siblib mul pidevalt silme ees!?" Mees ohkas.

,,Ta on mu tütar. Ma ei saa teda tänavale visata."

,,Siis vii ta kuhugile mujale! Mul on temast kopp ees juba!"

Mees ei vastanud ning see ajas tema naist veel rohkem marru.

,,Olgu! Mulle aitab! Kui ta on sulle nii oluline, siis elagu siin pealegi! Hoopis mina lähen ära! Otsusta, kumb on sulle tähtsam, kas mina või tema!" Lüües ukse enda järel kinni lahkus proua Song kabinetist.

Härra Song teadis väga hästi, et kui proua Song midagi ütleb, siis ta selle ka ära teeb. Ometigi ei saa ju lasta järgmise nädala ajalehe peauudiste hulka kuulujuttu, et Songide pere on lahus. Härra Songil seisis ees raske otsus.