Vangistatud süda

Seitsmes osa

,,Tae Rin! Shin Tae Rin!'' No mida nüüd? Keegi raputas mind õlast. ,,Ärka üles! Sa koolis ei peaks olema juba või?'' Tegin oma silmad kergelt lahti ning piilusin raputaja poole. Vana majahoidja Jang seisis minu kõrval murelik ilme ees. ,,Ahh...Ahjumma, mis kell on?'' 

,,Pool üksteist.'' Vaikisin hetke ning vajusin mõttesse. Pool üksteist...Oot, POOL ÜKSTEIST!? Kargasin laua tagant püsti, hüppasin oma koolivormi sisse ning hakkasin nagu pöörane kooli poole kihutama. APPI ÕPS LÖÖB MU MAHA!!!

Vaatamata kihutamisele võttis kooli jõudmine siiski omad pool tundi. Hingeldasin nagu pöörane, kui klassi sisse tormasin. Klassis tekkis haudvaikus ja kõigi pilgud olid minu poole pööratud. Ka õpetaja pilk. Olin lollist peast keset tundi klassi tormanud ja polegi raske ära arvata, mis edasi juhtus. Õps kulutas ligi kümme minutit moraali lugemisele ning määras lisaks ka karistuse. Jah, täpselt selline me klassijuhataja ongi.

Tüüpiline Korea õpilaste karistus- Istuda klassi ukse taga põlvili, käed üles tõstetuna kuni tunni lõpuni. Käsi maha lasta ega püsti tõusta polnud hea mõte, juhul kui sul polnud soovi veel hullemini karistada saada. Minul küll polnud, seega tegin nii nagu kästi. 

Ma ikka veel ei suutnud uskuda, et midagi sellist üldse juhtuda võis. Ometigi oli mul äratuskell sees ju...Telefonis............. Telefonis mis on Jjangi käes! See on kõik tema süü! Turtsatasin ja üritasin keskenduda käte üleval hoidmisele, sest tundsin juba kuidas need nõrgaks minema hakkavad. Siiski rändasid mu mõtted ajajooksul tagasi Jjang'ile.

Värdjas. Idioot. Harjavars. Tõbras. Ma tapan ta ära! Nii raske oli kõik asjad ühe korraga ära anda või!? Miks ma pean temaga kuhugi minema!? Kurat ma ole nii vihane!!! Kuidas ta saab nii ennast täis olla!? Arvab, et kui käitub nagu ilgelt daebak tüüp, siis saab teha mis iganes pähe tuleb? Küll ma talle alles näitan! Sõimasin teda tükk aega, kuni lõpuks maha rahunesin. 

Kell helises ja algas söögivahetund. Kuulsin ja nägin kuidas minust mööda sööklasse kõndivad inimesed minu üle irvasid ning sõrmega näitasid. Lõpuks ilmus välja ka õpetaja ning lubas mul püsti tõusta. Te ei kujuta ette milline kergendus see oli. Mu jalad ja käed olid juba täiesti tuimaks läinud. Minuga veidi tõrelenud, lubas õpetaja mul lõpuks sööklasse minna ning nii ma tegingi. 

Meie kooli söökla oli väga suur, rääkimata veel köögist. Võibolla see oli veel üks pisike erinevus tavalistest koolidest. Ja ka ainuke mis mulle siin tõesti meeldis. Siin toidetakse nagu uhkes restoranis ja siin on tõepoolest suur valik toitu.

Võtnud endale kandiku, asetasin sinna suure taldrikutäie Jjajangmyeon'i ning hoolimata kogust sosistamisest istusin laua taha sööma. Kuna söömine on üks mu lemmikumatest tegevustest, suutsin korraks lasta endal veidi lõõgastuda, kuid see lõõgastus ei kestnud kaua.

Olin just järjekordset ampsu suhu upitamas, kui järsku keegi mõlemad oma käed pauguga laua peale pani ning kogu toit pudenes mu suust ehmatuse tõttu välja. Mida kuradit!? Kuidas see krdi tõbras...julgeb.....mu.............. Kui olin vaadanud üles vajus mu suu lahti. Ei ole võimalik..... Kogu ruumis oli vaikus. Kõik olid sama šokeeritud nagu minagi. See oli see tüüp...Eilsest koridorist....Oh jumal halasta.....Ta läks mul täiesti meelest ära.

,,Tahad surra!?'' Ma jäin totaalselt sõnatuks ja tundsin kuidas mööda mu selga käivad külmavärinad. Võimatu oli seletada, kui palju hirmu suutis see kutt puhtalt vaid oma pilguga sisestada. ,,Mis vaikid!? Keel jäi kurku kinni!?''

Võpatasin. Tema ümber oli niivõrd tugev ja hirmuäratav aura, et terve sööklatäis rahvast oli vait kui hauakamber. ,,Eh..ma..ma...'' oli kõik mida oma suust välja sain. ,,Sa mida!?'' Ma tõesti ei teadnud mida talle vastata. Lihtsalt tuimalt vahtisin teda ega suutnud liigutadagi. ,,Nohh!?''