Vangistatud süda

Kaheksas osa

,,Oot, aga kust ma kinni võtan?" Istunud Jjangi taha tema mootorrattale, panin tähele, et mul polnud mitte midagi millest kinni hoida. Muidu ma lihtsalt lendan minema ju.

Jjang muigas kergelt sõnadega: ,,Minu ümbert võtad kinni," ning ulatas mulle oma kiivri. Tema ümbert kinni? Ehh? Oot nagu pean tema ümber oma käed panema või...? Ei, ei, ei, ei, see ei sobi! Ma ei saa ju lihtsalt...

Kuulsin kuidas Jjang mootori käivitas ning panin kiiruga kiivri pähe, kuid tõenäoliselt polnud ma moraalselt veel selleks valmis. Kui ta järsku sõitma hakkas, kiljatasin ning haarasin tema ümbert kõvasti kinni. Sõitsin oma elus mootorrattaga alles esimest korda, seega ma arvan, et suudate ette kujutada, kui suureks šokiks see mulle osutus.

Me sõitsime tohutu kiirusega ning ma panin isegi igaks juhuks silmad kinni. Jjang oli justkui tajunud, et silmad kinni panin, sest tundsin kuidas ta lihased naermise tõttu pinge läksid. ,,Tee silmad lahti! Magad kogu vaatepildi maha!" oli ta mulle naerdes hüüdnud.

Algul ma veidi kõhklesin, kuid siis võtsin oma julguse kokku ning tegin oma silmad lahti. Unustasin kogu hirmu kohe, kui olin seda kõike näinud. Me sõitsime mööda Han'i jõe silda. Päike oli loojumas ning jõe pind kiirgas erinevate säravate värvidega.  

Vaade oli niivõrd ilus, et mul läks hetkeks absoluutselt kõik meelest ära. Isegi mu haare nõrgenes ja mu pea kerkis ülespoole, et paremini näha. ,,Hoia kinni!" Jjang lisas järsku kiirust ning ma instinktiivselt klammerdusin uuesti tema külge -seekord silmi kinni panemata. Asetasin oma pea õrnalt Jjangi seljale ning ohkasin vaikselt. Nii tore oli ennast vabana tunda. Justkui poleks midagi, mis suudaks meid kinni hoida või takistada. Kõik mured ununesid iseenesest ja ma naeratasin südamest, viimaks ometi, üle pika aja.

Me sõitsime tükk aega, kuni päike oli lõpuks loojunud. Jjang isegi ei hakanud mult küsima kus ma elan. Ta lihtsalt peatus Song'ide mõisa ees, mis mulle loomulikult imelik tundus. Hüppasin tema motikalt maha ning võtsin kiivri peast. ,,Kust sa teadsid, et ma siin elan!?"

Vaatamata sellele, et mina temaga ülbe olin, suhtles tema minuga alati sõbralikult. Nohh peaaegu. Ta naeratas ning lausus: ,,Sinu passist." Nüüd mul tuli meelde midagi olulist. ,,Sa pidid mulle minu asjad tagasi andma!" Jjang pistis käe oma taskusse ning sealt ilmus välja mu telefon. Krahmasin selle kiiruga tema käest ära, et tal poleks võimalust mind sellega enam mõnitada. ,,Aga ülejäänud!? Kus need on!?"

,,Need saad hiljem kätte," lausus ta kavalalt naeratades. ,,Hiljem? Millal hiljem?" Kiivri minu käest ära võtnud, pani ta selle pähe ning käivitas mootori. ,,Oota! Sa ei vastanud mu küsimusele!" Ilmselgelt ta ei kavatsenudki sellele vastata. Ta naeratas, viipas hüvastijätuks käega, hüüdis: ,,Võtan sinuga ühendust!" ning enne kui ma jõudsin midagi teha või öelda, oli ta juba minema sõitnud.

Jäin sinna veidikeseks paigale seisma. Seda oli väga tüütu üles tunnistada, aga millegi pärast ma enam ei vihanud Jjangi. Ma ei saanud aru, milles asi oli, aga kui palju ma ka ei üritaks, ei tulnud mul välja tema peale pahaseks saada. Lihtsalt ei tulnud. Minus tekkis imelik, veidi kõditav ja soe tunne, millesugust ma polnud veel varem tundnud.

Siiski mõtlesin, et ajan jama ning raputasin oma peast lollid mõtted välja. Keerasin end ringi ning sisenesin mõisa. Kell oli pool kaheksa, seega enne suurde tuppa astumist ma korraks peatusin, et ennast proua Song'i tõrelemiseks moraalselt ette valmistada. ,,Ilmselgelt täna ma temast küll nii lihtsalt ei pääse,'' kõlas mul mõttes, kui olin lõpuks julguse kokku võtnud ja edasi astunud.

Mulle osutus suureks imeks see, et ma teda seal ruumis ei kohanud. Tavaliselt istus proua Song alati seal ja varitses oma saaki (mind), aga täna teda seal millegi pärast polnud. Ega ma ei hakanudki kauem aega viitma. Kehitasin õnnelikult õlgu ja kihutasin vaikselt oma tuppa. Kahjuks mu õnn oli asjatu. See, et ülemnõid välja ei ilmunud ei tähendanud, et tema nõiaõpilane ka välja ei ilmu. Kui oma tuppa sisenesin, ootas mind üllatus. Minu voodil vedeles kõhuli Si Eun ja luges mingit ajakirja. ,,Si Eun...''

,,Ahh, unni!'' lausus Si Eun rõõmu teeseldes. Ta hüppas voodilt püsti, haaras mult käest ja lükkas mind voodile istuma. Ilmselgelt oli tal minult midagi vaja. ,,Lao välja! Ma tahan kõike teada!'' Ma ei ütleks, et see oleks mingi palumine. Ta pigem nõudis, et ma räägiksin, kuigi ma ei saanud pihta mida nimelt. ,,Kõike? Kõike mida?''

,,Sa tead küll! Kust sa Jae Hwa oppat tead?'' Si Eun tundus olevat salaja mu peale pahane, aga tema uudishimu oli märgatavalt üle sellest. Jae Hwa...? Mul langes kivi südamele, kohe kui mulle meenus mis täna koolis toimus. Mida ma talle ikka räägin? Mul polegi midagi erilist rääkida. ,,Ma ei tea teda.''

,,Ära valeta! Kogu kool teab, et oled temaga tuttav! Lao välja!'' Si Eun'i kannatus tundus olevat otsa saamas. Aga päriselt kah, mida ma talle rääkima peaksin? Ta ei jäta mind rahule enne, kui räägin seda, mida tema kõrvad kuulda tahavad... Oh appi, kui ma poleks vaid talle tookord valetanud, oleks kõik võibolla palju paremini läinud...

,,Ahh, nohh...ehhm, ta tuli ise minuga rääkima.'' Si Eun'i kulmud tõmbusid kortsu. ,,Mis tal sinuga tegemist sai olla?'' Mu lõug värises kergelt, kui oma järgmist vastust välja mõelda üritasin. Siis mu peas süttis lambike. ,,Ta tuli sinu kohta küsima.''

Oleksite te vaid näinud, kuidas Si Eun'i silmad särama lõid. ,,Minu kohta? Mida ta küsis!? Millal!? Mida sa vastasid!?'' Ta oli nii ärevil, et ei suutnud isegi mu labasest valest läbi näha. ,,Ehhm, ta...Ta tahtis teada, et kas sa oled suhtes...ja...millised kutid sulle meeldivad ja...''

Si Eun hüppas voodilt püsti ja hakkas kiljuma nagu hullunud fänn. Siis ta järsku peatus ja haaras mu õlgadest. ,,Ja mida veel? Kas ta ütles veel midagi või? Tahtis ta minuga tuttavaks saada?'' Tugeva pinge all, vastasin rutuga lihtsalt: ,,Jah, jah. Tahtis jaa.'' Tajusin kui jubedasse olukorda ma end seadsin alles siis, kui õnnelikult kiljuv Si Eun oma tuppa kihutas. Appi...

Istusin masendatult õppima ning polnud ka ime. Mul polnud aimugi, mis nüüd edasi saama pidi. Kogu kool vihkab mind veel rohkem kui varem Si Eun on veendunud, et Jae Hwa on temas huvitatud, kuigi ma kardan, et see pole nii ja mind ootab ees orjanduse terror. Panin käed lauale ja sukeldusin oma peaga nende vahele. Sulgesin silmad ning üritasin lõõgastuda.

Mu silme ette ilmus jällegi see ilus päikeseloojang ning mu mõtted kandsid end Jjangi juurde. Kuigi sellest oli juba tükk aega möödas, oli Jjangi lihaselisele seljale toetamisest tekkinud tunne minus ikka veel alles. Ma oleksin justkui lasknud temal minu eest vastutada. See oli soe ja veidi magus tunne, mille tagajärjel hakkasid minus möllama erinevad mõtted ja mu süda hakkas kiiremini taguma.

Järsku kargasin püsti ja raputasin oma pead. Mu nägu hakkas häbist hõõguma, kui mulle jõudis kohale, et ma just millegi nii lolli peale mõtlesin. Ometigi ega midagi erilist ei juhtunudki, aga mina puhusin selle nii suureks. 

Järgmine päev algas nagu tormieelne vaikus. Kui ma kooli sisenesin, ei teinud mitte keegi minust eriti välja. Kõik justkui üritaksid mind vältida. See tegi mulle muret, sest mul polnud aimugi, mis neil plaanis oli. Klassis oli veel vaiksem. Absoluutselt kõik -isegi Hye Ra ja tema kamp- istusid oma kohtadel ja vaikisid. Kõik tundusid olevat pinges ning keegi ei julgenud oma pilkugi tõsta.

Kõndisin veidi kõhklevalt oma koha juurde, asetasin oma koti lauale ning kogemata olin visanud pilgu enda taga istuvale inimesele. Algul mulle isegi ei jõudnud midagi kohalegi. Istusin oma laua taha, vaikisin veidi ning siis ma sain pihta, miks kogu kool nii vaikne oli.

Keerasin end järsku ringi ning mu silmad läksid suureks. Minu taga -kohal mis oli kogu aasta otsa tühi olnud- istus inimene, kellel polnud vaja palju pingutadagi, et terve kool hirmust värisema panna. Jae Hwa...