Vangistatud süda

Kaheteistkümnes osa

Päike oli juba ammu loojunud, kuid hiiglaslik Sõul(Seoul) polnud veel kaugeltki magama heitnud. Linna tänavad olid hoolimata pimedusest ikka veel tihedalt inimestega sisustatud ning autoteedel jätkasid kihutamist vallatud autod. Ka Han'i jõe ääres polnud päev kaugeltki läbi. Eriti seal, kus üks meile juba tuttav gäng parasjagu oma äri ajas. 

Samal ajal kui enamus liikmeid ''seletas'' ühele vaesekesele mida nimelt ta valesti tegi, istus nende juht vee ääres kivil ning nautis -vahepeal mõnda mahvi tõmmates- iseenda seltsi, nagu Jjangidel ikka tavaliselt kombeks on, kui asi pole nende tähelepanu väärt. Kahjuks pidid tema mõtted pooleli jääma, sest tema tähelepanu juhiti eemale.

,,Dong Ha!'' Jjang keeras oma pea hõikaja suunas, kes just parasjagu käed taskus tema poole kõndis. Tõmmanud veel ühe mahvi, ilmus Dong Ha näole kerge muie ning ta patsutas käega kõrvalolevale kivile, et tulija temaga liituks.

,,Tahad?'' Kerge noogutuse saatel võttis tulija ühe suitsu Jjangi ulatatud pakist ning potsatas kivile istuma, endal päris asjalik ilme ees. Kui Jjang oli oma välgumihkliga tulijale tuld andnud, tekkis vaikus, mille käigus tulija oma järgnevaid sõnu läbi mõelda katsus. ,,Kuidas nimelt sellele teemale läheneda?" kordus tema peas, sest ometigi vaatamata sellele, et ta on Dong Ha parem käsi, pole temaga tüli norimine siiski hea mõte.

,,Las ma arvan ära, tahad täna pargis toimunu kohta küsida?" Tulija keeras oma veidi hämmastunud näo Dong Ha poole. ,,Ahh...? Ahah, jah," ning hetk hiljem lisas kiiruga juurde ka: ,,Sa käitusid....ootamatult. Mis ajast sa nohkaritega sõbralik oled...?"

,,Miks see sind vaevab?" vastas Jjang kergelt muiates ning tõmbas ühe järjekordse mahvi. ,,Ei lihtsalt...See plika tundus kuidagi tuttav...Mulle tundub, et ma olen teda kusagil näinud."

,,Ja mida see muudab?" Teadmata mida vastata, tõmbas tulija oma viimse mahvi ning kustutas suitsu. Tõusnud kivilt püsti suundus ta tagasi sinna, kust tuli, kuid oli sunnitud peatuma. ,,Seong Jin."

,,Hmm?" Jjang oli läinud veidi tõsisemaks. Ta vaatas oma "paremat kätt" ning lausus mõtlikult: ,,Ma lihtsalt leidsin uue mänguasja. Ära vaeva ennast sellega." Kergelt turtsatanud, keeras Seong Jin end tagasi endisesse suunda ning veidi hiljem oligi ta kadunud pimedusse.

---

,,Woo Bin-sshi?'' Sisenenud oma ruumi, avastasin, et mind seal juba oodati. Woo Bin istus minu voodi peal ja luges mingit inglise keelset raamatut. Mind nähes naeratas ta kergelt ning pani oma raamatu kinni. ,,Hey, küll sul läks kaua."

,,Sa tead küll, et meil on keelatud suhelda." laususin kulme kortsutades ja oma koolivormi jakki toolile riputades. See on päriselt ka niimoodi. Ma ei saa aru miks, aga Woo Bin'i ema läheb alati hullult närvi, kui saab teada, et me vestlesime. Selles osas ei saa ma temast üldse aru. Ometigi ega ma teda ära ei söö.

,,Tean, tean," kostis ta samal ajal püsti tõustes ,,aga mul on vaja sinuga rääkida." Ta läks järsku tõsisemaks ja vaatas mulle murelikult otsa. Midagi paistis teda vaevavat ja miks ma juba aimasin, millest jutt tuleb...? 

,,Vaata täna...'' oli ta alustanud juttu, kui mina järsku segasin vahele: ,,Kuule, kell on juba palju! Räägime mõni teine kord!'' Mul polnud vähimatki tuju hakata talle kõike seletama, seega üritasin teda oma toast välja pressida, kuid tema punnis vastu. ,,Oota! Kuula mind ära!'' 

Suure vaevaga sain ta oma toast välja ning andmata talle vastust lõin ukse tema järel kinni. ,,Oh issand....'' kõlas mul mõttes ning ma libisesin mööda ust istukile. Ometigi oli mul veel vaja õppida. Paistab, et täna ma ei lähe kaua magama....

,,Mis tal viga on...?'' pobises Woo Bin vaikselt ,,tavaliselt ta pole küll niimoodi käitunud...'' Siis järsku süttis tema peas lambike ja ta jäi sõnatuks. Ta järsku aimas, et äkki tema kahtlused siiski osutusid tõeks...? ,,Nagu kõikides raamatutes on, muutuvad tüdrukud armudes teissuguseks. Siis järelikult Tae Rin on armunud? Aga...kellesse? Ooot... Ei ole võimalik...Jae Hwa...!? Ei ole võimalik....'' 

Niimoodi oma ettekujutlusel vabadust andes hakkas Woo Bin jõudma tobedate järeldusteni. ,,Siis see orja asi...? On päris? Nad on armukesed?'' See mõte lõi vaese poisi pahviks. Tal hakkas piinlik kui ta seda ette kujutas, sest noorte poiste mõtted pole päris alati süütud. 

Võtnud oma peast kinni keeras ta end järsku ringi ja sõnadega: ,,Ei...Ei ole võimalik... Tema ja Jae Hwa...Ei saa olla...Ta pole selline....Ei, ei, ei.'' kobis ta ruttu tagasi oma tuppa, kus ta heitis kohe voodisse, et võimalikult kiiresti kogu see jama ära unustada, aga see oli asjatu. Šokk oli liiga suur. Naljakas olukord tõesti. 

Kodustele ülesannetele kulus mitu tundi. Ometigi olen keskkooli teise aasta õpilane ja kuna koolilõpetamiseni on jäänud vaid veidi üle ühe aasta, on meie töömahukus järjest suuremaks minemas. Siiski on selles üks suur pluss. Ma hakkan kooli pärast nii hilja koju tulema, et proua Song'il ei jätku viitsimist mind oodata. Vähemalt see on rõõm.

Jõudnud lõpuks umbes kella kahe paiku kõigega valmis hakkasin end lahti riietama. Mind ootas üllatus. Pistnud käe taskusse, avastasin midagi, mida seal varem  polnud. Minu pass. Seesama pass, mis Jjangi käes olema pidi...

Mu peas välgatas täna pargis toimunu ja ma tõmbusin näost punaseks. Tundub, et selle kallistuse, ei puudutuse (või mis iganes see ka oli!) ajal oli Jjang mu passi mulle tasku pistnud... Jäin vaikides koha peal seisma ja passi jõllitama. Korraga läksin veidi kurvaks, sest nüüd olin kõik kõige tähtsamad asjad tagasi saanud ning ma tõenäoliselt ei kohtagi teda enam....

Järgmisel hetkel ma järsku tulin tagasi maa peale ning lõin ennast vastu pead. Jah täpselt! Nii ongi parem! Mul polegi vaja temaga enam kohtuda! Ta ainult probleeme toobki! Ilma temata on parem! Riided lõplikult ära vahetanud heitsin voodise ning sulgesin silmad. Peale pikka sõda oma mõtetega, mis pidevalt Jjangi mulle meelde tuletasid jäingi lõppude lõpuks magama.