Vangistatud süda

Viies osa

Ma uinusin vaid kella kolme paiku -kaks tundi enne äratuskella. Asi oli selles, et ma keerasin end ööotsa küljelt küljele, kuid und ei tulnud ega tulnud. Ma olin liiga mures oma asjade pärast, sest kõik oluline oli seal. Mu telefon, mu pass, mu rahakott ja isegi mu prillid! Olin enda peale nii vihane, et tahtsin ennast sealsamas ära kägistada. Kaks korda selle öö jooksul isegi tõusin püsti, et oma kotile järgi minna, kuid mõlemal korral heitsin tagasi voodisse, sest nii hilja öösel polnud ühtegi bussi mis oleks mind ära viinud. Otsustasin, et peale kooli pean minema ja selle kindlasti üles leidma.

Mul vedas, et üks teenijanna sai mulle oma varuprille laenata, kuigi need olid päris prillid, seega nendega ma ei näinud mitte midagi. Siiski mul vedas väga. Kuigi ma ei mõista miks, oli proua Song alati sundinud mind kandma võltsprille ja juuksed patsis. ,,See on parim moodus, et sa ei saaks koolis tähelepanu,'' oli ta pidevalt öelnud. Võibolla ta tahtis, et tema oma tütar minust paremini välja näeks, või siis on see mõni tema järjekordne kiiks.

Mõisast väljunud, tundsin kuidas ere päike mu pimestab. Ilus ilm oli, kuigi ma olin liiga unine, et seda nautida. Mu jalad vaevalt kandsid mind, kuigi nendel õnnestus mind koolini tassida. Kõndisin üles juustesse lükatud prillidega, sest kui need oleks mul ees oleksin ma tõenäoliselt postile otsa kõndinud.

Kooli juurde jõudnud, lükkasin endale prillid uuesti ninale ning hakkasin sissepääsu poole minema. Kõik oli veidi udune, aga sain hakkama. Äärepealt oleksin küll ühele inimesele otsa kõndinud, aga tema ju seda ei märganud, seega probleemi ei tekkinud. 

,,Näe vaata! See plika ongi see kellest ma sulle eile rääkisin,'' lausus keegi sosistades. Tundsin enda peal pilke ja see eriti ei imestanud mind. Olen harjunud sellise suhtumisega. Ometigi kannan Wang-Dda tiitlit. Sain selle kuu aega pärast siia kooli astumist ja peaksin mainima, et eelmises keskkoolis oli poole parem. 

Kui mu ema suri ja Song'id võtsid mu enda katuse alla, sunniti mind keskkooli vahetama. Tulin siia oma teise aasta alguses, sest nad kartsid, et häbistan neid, kui halva hariduse kuskil tavalises keskkoolis saan. Või siis lootsid nad, et sedapidi on neil mind parem jälgida.

Meie klassi ukse kohal ripub silt: 2-5. Esimene number vastab sellele, et oleme teise aasta õpilased ja number 5 on lihtsalt klassi number. Kui välja arvata, et Woo Bin käib ka siin klassis, siis see on üks idioote täis klass. Ye Hye Ra ja tema gäng panevad tihti poppi, et kooli taga suitsetada. Byun Chae Kyung ja tema tüdrukud konutavad nurgas, sosistavad ja pidevalt piiluvad silmanurgast Woo Bin'i. Seol Chan Dol -ümbritsetud poistega- jutustab oma kangelastegudest, Woo Bin loeb raamatuid ning üks pink on üldse terve aasta jooksul tühi olnud. Ükskord kuulsin isegi kuulujuttu, et selle koha omanik olevat Ameerikas, kuigi ega see mind eriti ei huvitanud.

Oma klassi ukse lahti teinud, avastasin midagi armsat. Väga väga väga armsat. Keegi oli ukse kohale ämbri seadnud, ning kogu seal sees olev vesi oli nüüd minu peal. Appi kui armas. Hoidsin oma raevu vaevalt kinni, kui kogu klass minu üle irvas. 

,,Appi vaeseke! See oli täiesti kogemata! Me ei teadnud, et sina tuled!'' lausus kõige ees seisev Hye Ra pahatahtliku irvega. Terve klass purskas jälle naerma. Ainult mina seisin nagu kivikuju ning üritasin vaigistada oma vajadust Hye Ra mõlemad silmad siniseks lüüa. Hingasin aeglaselt sisse ja välja ning rahustasin end maha. Kahjuks sellest ämbritrikist neile ei piisanud.

,,Ei teagi kuidas sul aidata kiiresti kuivaks saada? Äkki sellega?'' Hye Ra sõbranna oli toonud prügikasti ning järgmisel hetkel oli ka kogu selle sisu minu peal. Pidin sealt minema pääsema. Pöörasin end kandadel ringi ning andsin jalgadele valu. Ma ei saanud lubada endal kogu klassi läbipeksta. Nende mõtetega peas jooksingi kellegile otsa. 

Kuigi mina kukkusin selle kokkupõrke tõttu tagumikule, ei vaarunud see inimene isegi tahapoole. Mu prillid kukkusid mulle sülle. Avasin oma silmad ning kerge valugrimassiga piilusin selle tüübi poole. Hetkega mõistsin, et keerasin omale suure jama kokku. Minu ees seisis nägus kutt, süsimustade juustega ja terava pilguga, mille sarnast pole ma kunagi varem näinud. Ta justkui vaataks minust läbi ning tema ümber oli väga ohtlik aura. Ma pole teda siin koolis varem näinud, sest muidu oleks ta mul meelde jäänud.

,,Sa mäkerdasid mu särgi ära.'' Tema hääl oli külm ja kergelt vihane. Nagu ma oleksingi mingi prügi. Nüüd märkasin suurt plekki täpselt keset tema rinda. Kortsutasin kulme, sest teadsin, et selle kooli koolivorm pole odav. ,,Ahh...eh..ma..''

,,Sina mis? Teed selle puhtaks?'' See kutt polnud naljaasi. Tõsiselt polnud. Tundsin kuidas mööda mu selga jooksevad külmajudinad. Tund oli juba peal seega koridoris olime vaid meie kahekesti.

Siiski kogusin oma julguse kokku, sest pidin siit kuidagi minema saama. Tõusin püsti ning möödusin temast sõnadega: ,,Sul on endal ka käed olemas!'' Kõik oleks isegi hästi olnud ja ma oleksin sealt ära läinud, kui ta poleks mul vaid käevarrest kinni haaranud. ,,Kuhu nüüd? Arvad et saad nii lihtsalt minema? Sa pead selle kinni maksma.''

,,K...kinni maksma?'' Võibolla ta isegi tundis, kuidas mu käsi kergelt värises, sest ta haare tugevnes. Tundsin, et ta ei kavatse minust lahti lasta, enne kui vastan seda mida ta kuulda tahab. Siiski ma ei saanud talle lubada raha, mida mul pole. ,,Mul pole seda millegagi kinni maksta.'' Vältisin tema pilku, sest see tekitas minus ebamugavust. Lootsin juba, et ta jätab mu rahule, sest tekkis vaikus, kuid ei. See oli vaid lootus. 

 Peale pikka vaikust ta avas uuesti suu: ,,Siis maksa teistmoodi kinni,'' vaatasin teda uuesti ,,oma kehaga. Hakka mu orjaks.'' Mu silmad läksid vaimustusest suureks. Orjaks!? On ta arust ära!? Hakkasin just oma suud avama, et midagi vastu nähvata, kuid ta katkestas mind oma sõnadega.

,,Või eelistad siiski rahaliselt? Lao siis kohe need 1 500 000 won välja.'' Mu lõug värises kergelt. 1500000 won!? Nii palju!? Jäin vaikima ja tema silmadesse vahtima. Ta pilk oli ähvardav ja hirmuäratav. Justkui ta suudaks nende silmadega asju lõigata. Iseendale ootamatult -selle surve all- vastasin vaikselt: ,,Ma...M...mida ma...tegema pean...?''

Tema nägu läks kergelt leebemaks ning seda ka tema haare. Kui seda märkasin, rebisin end tema käte vahelt välja. ,,Tule homme söögivahetunni ajal katusele ja see on käsk. Soovitan sul seda tõsiselt võtta.'' Ta pööras end ringi ning kõndis minema. Mina jäin sinna šokeeritult seisma.

Appi, kuhu ma end jälle sisse keerasin!? Miks sellised asjad juhtuvad alati just minuga!? Kirusin ennast samal ajal oma räpast koolivormi riietusruumis kehalise kasvatuse riiete vastu vahetades. Mulle on uusi koolivorme alati Song'id muretsenud, aga ise pole ma neid kunagi ostnud. Issand, 1500000 won!? Song'id ei tohi sellest jamast küll teada saada ja mul pole raha, et seda ise tagasi maksta.

Mis nüüd küll edasi saab? Kuidas ma tema orja pean veel mängima? Ohkasin ja seadsin mornilt samme tagasi oma klassi poole. Kuigi ma tahaksin seda väga, ei tohi ma siiski poppi panna, sest kui proua Song sellest teada saab, korraldab ta mulle kodus järjekordse kontserdi, sest ma olen ,,niigi tema perekonda häbistanud''. 

Kui kohale jõudsin, algas just esimene vahetund ja mul kulus veidi aega, et õpetajale kogu olukorra ära seletada. Õnneks ta teadis, et mind kiusatakse, seega ei hakanud minu kallal nääklema. Ta isegi ei võtnud midagi ette sellel teemal, et mind kiusatakse. Mitte kunagi.

Üks kõige tavalisemaid viise kedagi kiusata, on tema koolipink täis sodida igasuguste roppustega, kuigi minuga selline asi enam küll läbi ei lähe. Mu laual pole enam ruumi, et kuhugi kirjutada, sest see oli niigi täissoditud. Istusin selle taha, ning üritasin maha rahuneda. Olin isegi veidi õnnelik, et täna nende prillidega olen, sest vähemalt oli mu laud liiga udune, et seal peal olevaid roppusi veel lugeda.

See oli väga pikk koolipäev. Õnneks ma ei kohanud enam seda kurja tüüpi, ning suundusin koju. Oleks ma vaid teadnud, et see päev polnud veel lõppenud, oleksin ma siiski poppi pannud.

Jõudnud koolist välja, koolivärava juurde, panin tähele suurt tüdrukute karja, mis midagi ümbritses. Nad hüüdsid pidevalt vaheldumisi: ,,Oppa!'' ja püüdsid ringi keskel oleva inimese tähelepanu püüda. Turtsatasin vaikselt naerda, sest nad olid nii lootusetud, kuigi ma ei teadnud, kes seal ringis on. Ohh, oleksin ma vaid mööda kõndinud, aga ei. Uudishimu ei lasknud mul seda teha. Ma ju lausa pidin sinna minema.

Kõndisin ringi juurde ning leidsin koha kus oli kõige vähem tüdrukuid. Tõusin kikivarvukile, ning kui nägin ringis oleva inimese nägu jäi mul hing kinni. ,,Ei ole võimalik...'' oli kõik mida suutsin selle peale mõelda. Kiiruga pöörasin end ringi ning üritasin sealt minema pääseda, kuid oli juba liiga hilja.

,,YA! Sina seal! Shin Tae Rin!'' Jjang märkas mind enne, kui suutsin sealt põgeneda.

*1 500 000 won- 1015,5 €