Vangistatud süda

Kuues osa

Korraks isegi naiivselt lootsin, et see polnud mulle öeldud, kuid siis tajusin kuidas hunnik vihaseid tüdrukute pilke minu selga puurima hakkasid ning mõistsin, et olin jällegi suures jamas. Rääkimata veel sellest, et Jjang tõenäoliselt tahtis mulle eilse eest kätte maksta. Pistnud prillid taskusse, sooritasin lahkumiskatse.

,,Ya! Shin Tae Rin! Oota, kuhu sa lähed!?'' Võpatasin ja kiirendasin oma sammu veel mõne võrra. Äkki mul veab ja ta arvab, et pöördus vale inimese poole? ,,Shin Tae Rin! Jää seisma!'' Ei, ta teadis täpselt, et see olin mina. Alles jäi vaid üks lahendus ja ma pistsingi jooksu.

Jooksin kui pöörane kuni lõpuks keerasin kogemata lollist peast majavahesse ja mu teele jäi ette pikk ja paks telliskivist sein. Toetasin kätega põlvedele, et veidi puhata, kui järsku kuulsin mootorimürinat. Võibolla oli tegu autode poolt tekitatud lärmiga, või olin ma lihtsalt kurt, aga millegi pärast panin tähele, et Jjang oli mulle motikaga järgi sõitnud alles siis kui oli juba liiga hilja, et põgeneda. 

Jjang sõitis oma motikaga järsku sinna majavahesse ning sättis oma sõiduki nii, et mu ainuke pääsutee oli totaalselt ära lõigatud. Võtnud peast kiivri, raputas ta oma juukseid ning vaatas mulle kavalalt otsa, sõnadega: ,,Kätte sain.''

Olin liiga šokeeritud, et sõnagi suust välja saada. Ta jõudis mulle järgi! Appi, mis nüüd saab!? Vaatasin kiiruga ringi,  otsides mingit võimalust põgeneda, kuid see oli asjatu. Ma olin lõksus.

Jjang hüppas oma motikalt maha ning hakkas käed taskus ja kerge muie näol minu poole liikuma. Mida ta plaanib? Ta on ju üksinda! Kas ta arvab, et saab minuga üksi hakkama? Või äkki ta polegi üksinda? Tahtsin minna ja taguda oma peaga vastu sedasama telliseseina, sest mulle ei meeldinud see olukord. Kohe üldse ei meeldinud.

 Kui Jjangi välimust üleüldse hinnata, siis ma sugugi ei imesta, et ta tüdrukutelt nii palju tähelepanu saab. Tal on kastanpruunid lainelised juuksed ja poisi jaoks päris pikad ripsmed. Tema kõrvas helendas kõrvarõngas, ta oli heas vormis ning tema näol püsis kaval ilme justkui ta näeks inimeste riietest läbi. Pealegi veel Jjang'i staatuse ja uhke mootorrattaga. Ka tema näojooned olid märkimis väärsed ja veel... Oot...Oot oot oot! Kas ma just tunnistasin, et see tüüp on nägus? Appi nagu päriselt või!?!? Tema tahab mu läbi peksta ja mina seisan siin rahulikult ja vahin tema nägu!? Issand...

Raputasin oma pead, et lollid mõtted välja saada ning seadsin rusikad võitlusevalmis. ,,Mida sa mult tahad!?" lõugasin vihaselt. Jjang jäi minu ees seisma ja vaatas mind justkui ma oleks üliraske matemaatika ülesande lahendust küsinud. ,,Kuidas 'mida'? Ma läbisin nii pika vahemaa, et sinuga kohtuda ja see ongi kogu sinu tänulikkus?"

Nüüd kui ma selle peale veidi mõtlesin... siis kuidas ta mu üldse üles leidis? Sõul(Seoul) on suur ning mu nägu on ta ainult kehvas lambivalguses näinud. Pealegi veel tal kulus selleks vaid üks öö. Äkki ta polegi kooli Jjang, vaid mõni gängster? Mis siis kui mu elu on ohus?

,,Kuidas sa mu leidsid!?'' Pidin ennast kokku võtma, sest minuga võib ükskõik mida halba juhtuda, kui talle kaotan. Hingasin korra sisse ja välja ning nüüd olin valmis. Peagi märkasin kuidas Jjang ühte oma kätt taskust välja võtma hakkas. Lihtsalt niimoodi ründabki või!? Aga lasku käia siis! Seadsin oma rusika lendu just siis, kui järsku minu näo ette ilmus tuttav pilt ning mu käsi jäi õhus seisma. Nägin iseenda udust nägu klaasist peegeldumas ning mulle jõudis kohale. Need on minu prillid! Aga kust tema need sai!?

Siis mulle meenus. Need olid sealsamas kotis, mille olin eile hiljaõhtul sinna maha unustanud! Sirutasin järsku käe välja, et prillid oma kätesse saada, kuid Jjang oli kiirem. Ta tõstis need kõrgele üles nii, et ma ei ulatuks nendeni ja lausus kerge muigega: ,,Rahu lilleke, mitte nii kiiresti.''

Sooritasin veel ühe katse prillid tema käest ära võtta, kuid see kukkus läbi sama moodi nagu eelminegi. Karjusin: ,,Anna mu prillid tagasi värdjas!'' ning peale väikest pausi, lisasin kõhklevalt juurde ainsa argumendi mis mul oli: ,,Ma ei näe ilma nendeta midagi!'' Tekkis vaikus ning Jjang turtsatas naerda.

,,Ei näe mitte midagi? Mulle küll tundub, et sa näed perfektselt ka ilma nendeta.'' lausus Jjang muiates, kui oli aru saanud, et valetasin. Aga ega jahh, ainult viimane idioot poleks nii labasest valest aru saanud...See oli halb vale, tunnistan üles... Aga mida ma veel öelda sain?

Turtsatasin pahaselt. Olin vihane nii enda kui ka Jjangi peale. Mind ajas närvi fakt, et minu asjad olid tema käes! Miks justnimelt tema käes!? Miks see ei võinud olla keegi teine!? Miks!? Kergelt väriseva lõuaga laususin: ,,Ma...Lihtsalt anna need tagasi!'' Olin nii vihane, et lausa hingeldasin. 

Jjang vaikis veidi, siis naeratas ning ulatas mulle mu prillid sõnadega: ,,Olgu, olgu. Ära nüüd nii vihaseks ka mine.'' Krahmasin prillid enda kätte ning panin need endale ette. Ohkasin kergendusega, sest kartsin, et ei saagi neid tagasi. Kuigi ülejäänud asjad olid ikka veel Jjangi käes.

,,Aga ülejäänud? Mu rahakott, telefon ja kõik teised asjad? Kus need on?'' Jjang muigas ning lausus kavalalt: ,,Mul pole neid kaasas.''

,,Ehh? Miks!?'' nähvasin talle ning peale väikest pausi lisasin veel juurde: ,,Mida sa siis ikka veel siin teed!? Mine too need ära!'' Jjang nägi välja nagu tal oleks ilgelt lõbus. Tal oli pidevalt muie näol, kuigi mina küll ei tajunud, mis seal nii lõbusat oli. ,,Sa pead neile ise järele tulema.''

Päriselt või!? No kuulge, see pole enam üldse naljakas! Avasin uuesti oma suu, et hakata tema peale karjuma, kuid ta oli oma käe mu suu peale asetanud ja mu suust tuli välja vaid kahtlane mühin. ,,Homme kell kuus tule ja oota mind oma kooli ees,'' lausus Jjang, samal ajal oma nägu minu näole lähemale tuues. Lükkasin tema käe eemale ja kortsutasin oma kulmi. ,,Eh? Miks?'' Jjang pööras end minu poole seljaga, viipas mulle hüvastijätuks käega ning lisas: ,,Ja pane midagi korralikku selga!'' Ta istus oma motikale ja pani omale kiivri pähe.

,,Ya! Oota! Miks ma sinna tulema pean!? YA!!!'' Minust välja tegemata, käivitas Jjang mootori ning oligi juba kadunud. Jäin sinna seisma nagu idioot, suu lahti. No on alles VÄRDJAS! Lihtsalt niimoodi asju ära seletamata sõidabki minema või!? Mis tal viga on!? Kogu tee Jjang'i sõimates jõudsin koju.

Kodus midagi märkimisväärset ei juhtunud. Kogu Song'ide perekond oli kuhugi tähtsate ninade banketile läinud ning majas olid vaid teenijad. Viinud teenijanna prillid tema kätte tagasi, panin oma koolivormi pesumasinasse ning istusin õppima, kuigi ega ma eriti ei suutnud sellele keskenduda. Enamuse ajast veetsin iseennast, Hye Ra'd, seda kutti koridorist ja Jjangi sõimates.

Mul polnud vähimatki aimu, kuidas järgmine päev üle elada. Hye Ra tembud olid ülejäänud asjadega võrreldes täiesti tühised, sest nüüd lisaks Wang-Dda'le olin ma ka ori. Juba see kuidas see lause kõlas, ajas mind turtsatama ning sellest olukorrast Jjang'iga ei taha ma rääkidagi. Vahepeal suutsin uuesti õppimisele keskenduda, kuid mu mõtted siiski suutsid mu probleemide juurde tagasi rännata. Raske oli keskenduda.

Homme pean kindlasti mingi lahenduse sellele orjandusele leidma, sest ma ei taha mõeldagi nendele asjadele, mida see tüüp välja mõelda võib ja Jjang'ilt tuleb ka kuidagi oma asjad tagasi saada. Kuigi ma ei tea veel kuidas... Niimoodi nende mõtetega ja koduste ülesannetega piineldes ma hiljaõhtuni istusingi, kuni lõppude lõpuks laua taga magama jäin.