Vangistatud süda

Üheteistkümnes osa

,,Ma olen kohal. Kuhu ma nüüd lähen?" Olin just Dosan parki jõudnud ja "Minu nunnule oppale" helistanud. Tee peal ma korraks isegi mõtlesin selle "debiiliku" peale ümber vahetada, kuid jätsin siiski alles. Muidu poleks mul enam tõendit, et Jjang mu telefonis kolas....Värdjas selline.

,,Ahh, Tae Rin!" Jjang tundus olevat ärevil ,,me oleme kirde osas, tule ruttu.'' Peale neid sõnu pani ta kõne kohe kinni. Nagu alati. Ohkasin ning hakkasin telefoni tagasi tasku pistma, kui mulle järsku midagi kohale jõudis. Oot, oot.... Kas ta just ütles, 'me'? Ta pole üksinda?

Vaatamata kõikidele kõhklustele ja kahtlustele, ma siiski võtsin end kokku ning asusin pargi kirde osa poole liikuma. Mis vahet seal on isegi kui ta pole üksinda? See on niikuinii viimane kord kui ma temaga kokku saan. Mul pole aega, et tema pilli järgi tantsida.

Juba kaugelt kuulsin mitmete inimeste jutuvadinat, aga ma ei lasknud sellel ennast häirida. Oleksin ma teadnud, et Jjang pole ikka selline puupea nagu välja paistab, poleks ma sinna läinud.

Mulle ei avanenud just eriti meeldiv vaatepilt. Vastupidi, ma tahtsin maa alla vajuda. Nimelt paistis, et selle 'me' all oligi Jjang mõelnud seda poistekarja, mis ümbritses ühtainsat pinki, millel tema ise nagu keiser oma jalgu puhkas. Neid oli viieteistkümne ringis ning nagu arvata ka võis, olid ka nemad mind nähes suures hämmingus. Ühel isegi kukkus suits suust välja.

,,Tae Rin!" Kustutanud oma suitsu, tõusis Jjang oma troonilt püsti ja seadis sammud minu poole. Ta paistis heas tujus olevat, kuid miks? Miks pidi ta kogu oma gängi siia kohale vedama? Ega ta ometi....ei kavatse mulle kätte maksta? Astusin paar sammu tahapoole.

,,Miks oli vaja mind siia kutsuda? Mida sa kavatsed?" laususin veidi kahtlustavalt. Jjang hakkas just naeratades suud avama, et mulle vastust anda, kui järsku keegi vahele segas. ,,Hyung! See on ju....See on ju see plika!" Tõusis pahane jutumulin.

Mulle ei meeldinud see olukord. Poiste nägudest võis välja lugeda, et nad ei tundnud minu vastu erilist sõbralikkust, pigem vastupidi. Tolle õhtu häbi muutis nad vaenulikuks ja tundus nagu nad oleks valmis mulle otsekohe keset päevavalget kõrri kargama. Täna oli neid veidi rohkem kui too kord ja ma juba tundsin, kuidas mu adrenaliinitase tõusma hakkas.

Järsku juhtus midagi ootamatut. Üks eespool olevatest kuttidest oli ühe sammu minu poole teinud -mis mind kergelt võpatama pani- ning võibolla olekski ta mulle kallale karanud, kui mitte üks jõuline käsi, mis tema tee järsult ära lõikas. ,,Hyung..."

,,Kas ma lubasin?" Tekkis vaikus ja Jjangi autoriteeti oli kohe märgata. Kõik olid hetkega minu unustanud ja oma Jjangi peale keskendunud. ,,Aga Hyung, ta...''

,,Kas ma lubasin midagi ette võtta?'' Jjangi käitumine oli järsku saja kaheksakümne-kraadise pöörde teinud. Kui hetk tagasi oli ta justkui lõbus kutsikas, kes mulle õnnelikult vastu tõttas, siis nüüd muutus ta ohtlikuks lõviks, kelle vastu ei julgenud keegi astuda. Veider näide küll, aga niimoodi see mulle tol hetkel näis. ,,Ma küsisin sult midagi.''

Samal ajal maha vaadates oli too kutt ühe sammu tahapoole astunud. ,,Ei lubanud...'' Võibolla minu kirjeldust lugedes võib see kõik tunduda veidi lapsik, kuid tegelikkuses polnud see nii. Ma olin päris ohtlikus olukorras ja Jjang oli otseses mõttes minu ainsaks lootuseks saanud, kui aus olla. Neid oli palju, liiga palju.

Peale väikest vaikuse poolt sisustatud pausi, pöördus Jjang tagasi minu poole, tehes samal ajal mõned sammud mulle lähemale. ,,Tore, et sa tulid.'' Tema näole naases tagasi seesama ilme, mida ta minuga suhtlemisel alati kasutas. Taganesin ühe sammu võrra uuesti.

,,Kuule, aitab juba sellest. Mul pole aega, et seda teie mängude peale raisata. Lihtsalt anna kõik tagasi ja jäta mind rahule.'' Neid sõnu lausudes üritasin olla nii veenav kui võimalik, kuid Jjangile see ei mõjunud. Tema tegi selle peale veidi imestunud näo ning jõudis nüüd minu kõrvale.

,,Kuidas siis nii? Selliste sõnadega siis tervitadki oma uusi gängikaaslasi?'' Jäin teda tuimalt vahtima, sest ma lihtsalt ei suutnud, või ei, pigem ei tahtnud seedida seda mida ta just ütles ja paistab sama reaktsioon oli ka tema alluvatel. ,,Tahan, et liituksid meiega.''

,,Eh....?'' No kuulge, see pole küll enam naljakas. Mul on kõrini tema naljadest juba. Keerasin end ringi ning sooritasin katse sealt lahkuda, kuid peagi tundsin kuidas mu käevarrest kinni haarati. Jjang tõmbas mu ootamatult tagasi nii, et maandusin otseses mõttes tema käte vahele. Lisaks sellele põimis ta ka oma teise käe minu ümber. Ei, ärge saage valesti aru. Mitte nii nagu poisid tüdrukute ümbert kinni võtavad, vaid nii nagu sõbrad-sõpradel, õlast. See ei tähendanud midagi, kuid siiski tundsin kuidas mu süda nagu pöörane pekslema hakkas.

,,Yah! Lase lahti!'' Proovisin oma ainsa vaba käega end vabastada, aga see oli asjatu. Tunnistan üles, ta oli tugev. ,,YAH!''

,,Ma saan aru, et sa võibolla ei taha, aga meil on hädasti vaja oma arvukust suurendada.'' Te ei kujuta ette, kui palju ma tol hetkel kahetsesin, et viimasel ajal nii vähe trenni olen teinud. Tohutult kahetsesin. ,,Lase lahti! Kuuled või!? Lase lahti!'' Ma ei hakka mainimagi, kui tobe see olukord kõrvalt välja paistis. Võibolla selle pärast Jjangi gängi liikmed niimoodi meid vahtisidki, silmad kui taldrikud.

Kui Jjang oli oma haarde meelega lõdvestanud, pressisin ennast tema käte vahelt välja ja kergelt vihast hingeldades karjusin: ,,Mis sul viga on!?'' Oleksite te näinud tema rahulolevat naeratust. ,,Kuidas siis jääb? Liitud?'' Ta veel küsib! Uskumatu!!! ,,EI!''

,,Kindel? Me teame kus sa elad ja kus koolis sa käid.'' Andes vastuseks vaid raevuka: ,,Keri perse!'' keerasin end ringi ning kihutasin sealt minema. Mu sees olid segunenud erinevad tunded. Ma isegi ei oska neid kirjeldada.

Jõudnud piisavalt kaugele, et hinge tõmmata, sain lõpuks oma mõtted kõik korda seatud ning iseendale ootamatult tõmbusin näost punaseks. Viha mida ma tol ajal tundsin...Ime kombel polnud ma tol hetkel mitte Jjangi, vaid hoopis iseenda peale vihane. Miks? Sest mind hakkasid kummitama mõtted nagu: ,,Kas ma nägin ikka normaalne välja?'' ja ,,Ega ta ei solvunud?'' või siis ,,Mis siis kui ta arvas minust halvasti?'' Appi...... Hullemat idiooti kui mina ei saa olemas olla... Issand, mis mul viga on!?

Õnneks mul ei läinud täna pargis peale kooli eriti palju aega, seega proua Song ei leidnud eriti head põhjust, et minu kallal nääkleda. Selle asemel saatis ta mõned koristajad puhkama ning ulatas mulle põrandalapi, mille seltsis ma tänase õhtu olin sunnitud veetma. Ma ei ütleks, et see oleks mind eriti vihastanud. Ometigi olin juba päris harjunud.

Valmis sain alles kella üheksa paiku, sest ega see Song'ide mõis pole sugugi pisike. Viinud ämbri ja lapi oma kohtadele tagasi lootsin, et saan lõpuks ometi puhata, kuid eks nagu alati see minu elus ka juhtub, tekkis järjekordne takistus. Minu toas mind juba oodati. Jälle...