Vangistatud süda

Neljas osa

Halastamatu poistekari peksab parajasti joobes kutti veriseks, kui järsku hüppab nurga tagant välja kahe patsiga vihane prillar, kulunud lillelises kleidis ja käsib neil lõpetada. Jah, täpselt nii see välja nägi ja mis te arvate? Mis edasi juhtus? Seda pole raske ära arvata. Nad pöörasid ümber, vaatasid mind suurte silmadega ja siis pahvatasid kõik kooris laginal naerma. Mõni isegi hoidis kõhust kinni. Algul ma isegi tegelikult ei saanudki pihta, mis neile nalja teeb. Sain aru alles siis kui olin oma kleiti vaadanud. Mul tekkis soov maa alla vajuda või minema hõljuda, kuid nüüd oli see võimatu. Ma lihtsalt pean neile mõistuse pähe taguma.

Võimatu oli seletada, kuivõrd palju nad mind närvi ajasid. Viis tükki tagusid ühte purjus kutti maas ja ligi kolm tükki vahtis niisama. Üks isegi istus oma motika peal ja suitsetas. Ma vihkan noortegänge. Nad käituvad nagu nad oleksid kõikvõimsad, kuigi peale raha väljamõnitamist ja teiste gängidega kaklemist nad eriti midagi ei oskagi. Oh ei, vabandust. Nad oskavad veel suitsetada, juua, ööotsa ööklubides trallitada ja mootorrattaga sõita. Nii võimas, eks ole? 

Kui poisid olid oma naermisega ühele poolele saanud, oli näha äkilist muutust nende näoilmetes. Nad läksid julmemaks. ,,Vaata aga vaata, milline tibu meie peksukotile appi jõudis.'' Nad naersid jälle, kuid kahjuks neil polnud aimugi sellest mis neid ees ootas. Kavatsesin neile nende kohad kätte näidata. Ma ei kavatse peatuda, kuni nende näod segi löön, niiet oma ema ära ei tunne. 

,,Tõmba parem uttu, kuni ma sõbralik olen,'' seda oli lausunud suitsetav kutt, kes oli eemal passinud, samal ajal kui teised kutid kogu töö ära tegid. Küllap oli tegemist nende Jjang'iga. Sõbralik? Keegi kes peksab kambaga ühte inimest? Mu rusikad sügelesid. Hakkasin aeglaselt nende poole minema. ,,Sa nimetad seda sõbralikuks!?''

,,On alles julge pisike,'' lausus Jjang ning kutid hakkasid naerma. ,,Ja mida sa teed? Nutad meid surnuks?'' Võtnud oma prillid eest -need on võltsid niikuinii, ma näen perfektselt ka ilma nendeta- panin need oma kotti. Koti panin maha. ,,Tule ja katseta ise järgi, kui julgust jätkub.'' Seejärel nõksutasin oma sõrmenukke, et rusikad üles soojendada.

Kutid jälle naersid, kuid Jjang vaid turtsatas tüdinult ning hüüdis ühele oma meestest: ,,Do Hyun! Aja ta siit minema!'' Do Hyun'i nimeline tüüp muigas ning hakkas minu poole samme seadma, samal ajal kui teised kutid jätkasid oma eelmise tegevusega. Hetk hiljem märkasin rusikat enda poole lendamas. Reageerisin kiiresti. 

Kuulnud midagi kahtlast, pöörasid osad poisid pea uuesti meie poole. Nende nägudel oli näha imestust, kui nad teadvusetut Do Hyun'i -minu jalg seljal- nägid. Siis nad hakkasid naerma. ,,Hyung sai plikalt peksa!'' Nad olid naerukatesse suremas. Nüüd oli kogu tähelepanu minu peal. 

Ei läinud palju aega, kuni kogu poistekamp lõpuks ümbritses mind. ,,Mis te arvate kui me selle tirtsuga veidi lõbutseme? Kui lähemalt vaadata siis ta pole nii hull,'' lausus Jjang, kes oli minu ette kõndinud. Ta asetas käe mu lõua alla ja kergitas seda veidi. ,,Mis sa arvad tibu, tahad pakume sulle naudingut?''

Ta tekitas minus vastikust. Esiteks selle pärast, et ta haises suitsu järele ja teiseks selles kehvas valguses langes tema näo peale vari nii, et ta ei näinud eriti meeldiv välja. Alahindad mind jahh? Eks vaatame. ,,Sinusugustele tuleb mõistust sisse taguda läbi valu mitte naudingu! Värdjas!'' 

Oli kohe näha, et ta ei oodanud mult lööki. Ta vaarus tagasi ning puudutas vaimustunult oma katkist huult. ,,SEE PLIKA LÕI HYUNG'I!'' ,,MIDA VITTU!?'' ,,KRDI LITS!'' ,,NÄITAME TALLE!''

Ja nüüd see algas. Nad hüppasid mulle karjana kallale. Esimene maas, teine, kolmas, neljas. Palju neid veel on!? Tundsin, et hakkan hingeldama. Paistab et pikk aeg ilma trennita hakkab oma tulemusi välja näitama. Korraks isegi hakkasin muretsema kas ikka saan hakkama, kuid siis ma otsustasin selle peale mitte mõelda. Saagu mis saab.

Langesin väsinult põlvili maha. Taustaks minu hingeldamisele oli kuulda vaid oigeid. Ma sain hakkama....Tundsin tugevat kergendust ja isegi naeratasin. Nüüd tekkis kohe meeldiv tunne, justkui kogu kogutud stress oleks mu õlgadelt kadunud. Idiootide läbikloppimine on mul alati aidanud stressi leevendada. Kahjuks kadus kogu mu kergendus jäljetult, kui kuulsin plaksutamist. Plaksutav inimene liikus minu poole.

Tõstsin aeglaselt oma pilgu üles ja nägin seda mis mu tuju automaatselt põhja viis. Jjang...Ta läks mul absoluutselt meelest ära. Ma olen liiga väsinud, ma kaotasin. See on minu oma viga. Ma poleks pidanud siia tulema. Ma oleks pidanud oma füüsilise vormiga rohkem tegelema! Kurat! Siiski vaatamata kõigele sellele, on ema õpetanud mind, et kunagi ei tohi alla anda. Võibolla, mul veel õnnestub temast jagu saada, kuigi ma kahtlen selles veidi.

Proovisin end püsti ajada, kuid edutult. Just siis kui hakkasin end mõttes jällegi kõige eest kiruma, märkasin kätt, mis oli minu poole välja sirutatud. ,,Su oskused on väga vaimustavad, kuigi pead neid veel veidi teritama. Tead mis, ma pakun sulle võimalust meie gängiga liituda.'' Jjang naeratas heatahtlikult ning tundus olevat lootvat, et võtan ta pakkumise kahtlusteta vastu. ,,Sõida seenele oma pakkumisega!"

Olin järsku püsti karanud, kuid siis tundsin kuidas mu jalad nõrgaks lähevad. Ehmusin, sest hakkasin maha kukkuma, kuid järsku peatusin poolel teel õhus. Jjang oli mu kinni püüdnud. ,,Rahu lilleke, ära kiirusta." Tardusin ja pöörasin oma pea tema poole. Ta naeratas.

Üritasin tema haardest vabaneda, kuid ta hoidis minust kõvasti kinni. ,,Rahu, rahu ma ei tee sulle midagi. Tahan ainult vestelda." Lambivalgus valgustas ta nägu ning nüüd nägin teda hästi. Tal olid lainelised kastanpruunid juuksed ja meeldiv nägu. Väga ootamatult kena ja meeldiv nägu. Ja katkine huul.

,,Lase must lahti värdjas!" Tema haare nõrgenes kohe kui ta oli mult jalaga vastu põlve saanud. Tema näole ilmus valugrimass ja ta võttis oma põlvest kinni. ,,Ai..."

Pöörasin järsult ümber ja hakkasin sealt minema kihutama. Ma ei tea isegi, kust ma selle jõu sain. Võibolla sellest imelikust tundest, mille sain kui selle Jjangi nägu minu näole nii lähedal oli. 

,,Ou! Oota! Jää seisma! Sa koperdad selle-...!" Ma ei jõudnud kuulata tema lauset lõpuni, sest mu jalg jäi millegi taha kinni ja ma kukkusin kõhuli. Kuulsin teda naermas ja minus tekkis soov ta ära kägistada. Kui olin püsti tõusnud, panin tähele, et olin ühe tüübi otsa komistanud. Kehitasin õlgu ning andsin jalgadele valu. Korraks mulle isegi tundus, et kuulsin kuidas Jjang hüüdis: ,,Ma otsin su üles!'', kuid ma arvan, et mul on lihtsalt liiga elav ettekujutlus.

Koju ma jõudsin alles kella üheteistkümne paiku. Kui valvurid olid mu väravast sisse lasknud, otsustasin ukse kaudu mitte minna. Ma ei taha ööotsa põrandaid pesta. Parim lahendus oli lihtsalt oma toa aknast sisse ronida ja nii ma tegingi. 

Minu tuba on -nagu ma juba rääkinud olen- vaid pisike kambrike köögi taga. Mul on siin üks pisike voodi, üks kummut, üks laud ja üks tool. Ja kõik. Seinad on hallid. Minusuguse inimese jaoks täiesti parajat värvi -nagu proua Song ütles, kui ma siia sisse kolima pidin. Võtsin seljast kergelt verise kleidi (see lisaks haises higi järele) ja pistsin selle otse prügikasti. Juuksed ära kamminud, ronisin voodisse ja sulgesin silmad. Kui nüüd keegi käsiks mu tänase päeva kohta kirjutada arutluse, siis mul oleks palju mida rääkida, kuigi ausalt öeldes tahan ma selle päeva oma eluloost lihtsalt ära kustutada.

Ma ei taha enam mingit pistmist Hye Ra'ga. Ups, valetan. Ma tahan ta näo segi peksta, aga kahjuks ma ei tohi. Jah, see on parem lause. Appi ma loodan, et see kutt kes mind kooliõe kabinetis kuulis ei räägi sellest kellegile. Ülihäbi oleks ja ma ei tea isegi ta nägu, et teda vältida...

Ohh oleks ma vaid varem ärganud. Poleks saanud siis proua Song'ilt tõreleda ja poleks pidanud Si Eun'ilt abi saama. Siis poleks ma pidanud ka sinna tobedale grupikohtingule end vedama ja poleks sellesse kaklusesse ka segatud olnud. Järsku ma kargasin istuli. MA JÄTSIN OMA KOTI JA KÕIK OMA ASJAD SINNA!!!!!!

Kui ma oleks vaid teadnud, et üks inimene korjab selle koti üles ja saab teada sealt minu dokumentidest kõike mida minu üles otsimiseks vaja läheb, poleks ma seda kotti eales sinna unustanud...