Vangistatud süda

Teine osa

Kui ma ärkasin, oli see kutt juba uttu tõmmanud. Õues oli veidi pimedamaks läinud. Issand, kui palju ma küll magasin? Mul vajus karp lahti, kui olin kella vaadanud. Kell oli pool viis. Hetkega ajasin end jalule ning olin juba kodu poole tormamas. Mul tõesti polnud mitte vähimatki soovi Woo Bin'i emalt tõreleda saada. See on tema lemmik tegevus. Ta vihkab mind. Loogiline, et vihkab. Ma olen tema mehe abieluväline laps, kelle jaoks pole nende majas kohta, nagu tema ütleb. 

Tegelikult varem ma ei elanudki nendega koos. Meil oli emaga väike majake nende mõisa läheduses. See oli aeg, kui ma veel õnnelik olin. Sain olla õnnelik 16 aastat, kuni mu ema suri vähki. Nüüd on sellest juba aasta möödas. Olen lõpetamas eliit-keskkooli teist klassi. Kuigi mina ei nimetaks seda eriti eliitkooliks. Ainuke erinevus teistest koolidest on siin see, et siin õpivad igast sorti rikkad lapsukesed, kes pole oma elu jooksul kunagi raha teenimiseks sõrmeotsagi liigutanud.

Ma ei saa õpilastest mitte kellegiga läbi. Isegi normaalsed inimesed ei julge minuga rääkida, sest kardavad samuti Wang-Dda tiitlit saada. Kuigi Woo Bin pole nii halb nagu kõik teised, ka temaga ma koolis ei suhtle. Mulle on see isa poolt rangelt keelatud. Teda pole kunagi oma tütre heaolu huvitanud. Juhul kui ta mind üldse tütreks peab.

Jõudnud koju, mõisa ette, tegi koputuse peale mulle ukse lahti vana majahoidja Jang. Mind nähes tädike kortsutas kulme ja sosistas: ,,Tule ruttu sisse! Proua on väga pahas tujus.'' Mul tekkis halb eelaimus. Kui proua Song on halvas tujus, siis tavaliselt meeldib talle seda minu peal välja elada. Lipsasin ruttu sisse ja hakkasin mööda meie hiiglaslikku esikut oma toa poole vaikselt hiilima. Ma ei jõudnud kümmet sammugi teha, kui järsku kuulsin seda, mida kõige vähem hetkel kuulda soovisin.

,,Shin Tae Rin! Miks nii hilja koju tulid?'' Proua Song seisis trepi peal ning puuris mind külma ja põlastava pilguga. ,,Sa ju tead, et pead kodus kell neli olema. Kes see muu sinu eest majapidamistööd ära teeb?'' Sellises olukorras oli kõige mõistlikum vaikida ja maha vaadata. Asi on selles, et proua Song esitab küsimusi, aga ei oota nende peale vastuseid. Ta hakkas aeglaselt trepist alla tulema, käed süles enda ees risti.

,,Sa oled sama kasvatamatu nagu sinu emagi. Ka tema ei kuulanud kunagi, mida talle räägiti ja tegi mis iganes pähe tuli.'' Ma pean vastu pidama. See vana nõid ainult ootabki, et ma talle midagi vastu nähvataks. Siis tal tekib mõjuv põhjus mu peale karjuda. Pigistasin käed rusikatesse.

,,Käisid linna peal joomas ja suitsetamas, jah? Või hoopis panid koolist poppi?'' Minu ees seisis raske valik. Pidin ruttu midagi välja mõtlema. Kui ma ütlen, et magasin kooliõe kabinetis, siis ta naerab mu välja ja määrab mingi karistuse. Mul on vaja ruttu mingi mõjuv vale välja mõelda. ,,Ma...'' oli kõik mida jõudsin öelda, sest minu tagant, ukse juurest kostis veel üks hääl, mis mu jutu pooleli jättis. ,,Ta oli minuga.''

,,Si Eun!'' lausus proua Song suure kergendusega, kui nägi, et ta tütar koju tuli. ,,Kullake, kuhu sa nii kauaks jäid? Ma hakkasin juba muretsema.'' Paistab, et Si Eun tuli samuti alles nüüd koju.

,,Me Tae Rin'iga olime linna peal šoppamas. Mul oli vaja kedagi, et kotte kanda,'' ütles Si Eun, kui ta ema tema juurde jõudis ja oma käed tüdruku põskedele asetas. Neid sõnu lausudes oli tüdruk korraks oma kavala pilgu minu peale visanud. Si Eun tuleb harva mulle oma ema puhul appi. Tavaliselt siis kui tal on minult midagi vaja. Ta on oma ema koopia, ainult et kui tema ema on ülemnõid, siis Si Eun on alles nõiahakatis.

,,Tae Rin'iga? Miks just nimelt temaga? Sul on ju niigi palju muid teenreid.'' Proua Song'i hääl kõlas kergelt pettunult. Küllap teda ajas närvi fakt, et ta ei saa mu päeva veel hullemaks muuta, kui see juba oli. ,,Mul oli vaja mõne tüdruku arvamust.'' Proua Song kortsutas murelikult kulme. ,,Ega teid koolis keegi koos ei näinud?'' 

,,Ei näinud,'' lausus Si Eun ja tegi ema põsele musi. ,,Mine puhka emme, sul on väsinud nägu. Sa ei taha ju, et su ilusale näole tuleksid kortsud?'' Proua Song naeratas armsat emalikku naeratust. ,,Eks ma siis lähen.'' Nüüd tulin talle mina meelde. ,,Ja sina...'' alustas ta karmilt, aga ei jõudnud lõpetada, sest Si Eun võttis mu käevarrest kinni ja hakkas mind trepist üles vedama. ,,Ema ma laenan teda korraks.'' Saades emalt vastuseks vaid pahase vaikuse tiris Si Eun mu endaga kaasa teisele korrusele, oma tuppa.

Erinevalt minu väikesest kambrikesest köögi taga, oli Si Eun'i tuba väga luksuslik. Kallis mööbel, suur voodi, hiiglaslik garderoob. Si Eun on alati saanud mida tahtis. Võibolla see tegigi teda selliseks ärahellitatud printsessiks. Kuigi tema iseloom on nõme, ei saa ma seda tema välimuse kohta öelda. Ta on nagu Woo Bin'gi, väga ilus inimene.

,,Mida sa mult tahad?'' Otsustasin otse teema juurde minna. Si Eun'ile ei meeldi venitada. ,,Kavatseme täna tüdrukutega grupikohtingule minna ja meil on ühte inimest veel vaja. Tuled meiega?'' See ei kõlanud nagu küsimus, vaid pigem nagu oleks see juba otsustatud, et pean nendega minema. Siiski üritasin leida mingi põhjuse, et 'ei' öelda. Niikuinii tahavad nad mu kaasa võtta ainult selleks, et nemad minu taustal paremini välja näeks.

,,Mul pole midagi selga panna.'' Si Eun naeratas nagu oleks ta seda lauset juba oodanud. ,,Ära muretse, ma juba leidsin sulle midagi.'' Ta kõndis ühe tooli juurde ja tõi sealt mulle lillelise kleidi. Võtsin selle kätte ja silmitsesin seda. Jah, mul oli õigus. Nad tahavadki mu taustal paremini välja näha. Kes see veel tänapäeval selliseid kleite kannab? ,,Nüüd sul on milles tulla. Mine säti end valmis.'' 

,,Aga ma...'' Ta naeratas kavalalt ja katkestas mu lause. ,,Sa ju ei taha, et ma empsile räägiksin, et sa polnud täna minuga. Eks, ju?'' Vaatasin teda kerge põlastusega, kuid siis andsin alla ja vangutasin pead. ,,Ei taha.''

,,No näed kui tore. Siis pole probleemi,'' ütles Si Eun rahulolevalt ning läks endale riideid valima. Miks see alati mina pean olema? Ohkasin tüdinult ja läksin oma tuppa riideid vahetama. Mul polnud enam valikut. 

Si Eun lasi mul enda isiklikus autos sõita. Milline ime. Kui kohale jõudsime, seisid karaokebaari ees kaks tüdrukut, mukitud ja väljakutsuvalt riides. Mina oma prillide, kahe patsi ja lillelise kleidiga peaks ülinaljakas nende kõrval välja nägema. Kohe kui nad meid nägid, nad alguses ei uskunud, et ma Si Eun'i autost väljusin. ,,Si Eun, kes see loperdis veel on?'' küsis vasakpoolne lokkis tüdruk. Minu meelest käis ta meie koolis. Ah Reum, oli vist ta nimi. ,,Minu teenijanna. Ma ei leidnud kedagi teist, et kaasa võtta.'' Valevorst. Sa võtsid mu meelega kaasa. Loodan, et sul on väga lõbus.

Parem poolne võõras lühikeste mustade juustega tüdruk, kes parasjagu nätsu näris, hindas mind pilguga varvastest pealaeni ja näris ühe mulli lõhki. ,,Kõlbab,'' ütles ta naeru tagasi hoides. Si Eun ja Ah Reum aga vaid vahetasid kavalalt pilke ja kõik kolm läksid ees baari. Kuigi mul oli hirmus soov siin samas ümber pöörata ja minema joosta, tundus mulle siiski, et kui nad minu üle siin naeravad, pole sugugi nii hull kui proua Song'i moraali kuulata. Ma eksisin.