Vangistatud süda

Neljateistkümnes osa

Tüdruku suits kukkus maha ning ta keeras oma pea aeglaselt minu poole. ,,See lits...'' Tundsin kuidas pinge tõusis hiiglasliku lainena.

,,Chesonghamnida...'' taganesin ühe sammu ning kummardasin vabandavalt. ,,Chesonghamnida? On see kõik mida sul öelda on!?'' Kirjeldan tema välimust? No arasso. Ta on minust ühe pea võrra pikem ja kaks korda tüsedam naisterahvas, otsustades seeliku järgi, sest näo abil ei saa vahet küll teha. Vaene tüdruk. 

Käed puusas lähenes ta mulle nii, et sai vaadata mulle ülevalt alla otse silma. Ka tema kolm välimuse poolest sarnast sõbrannat lähenesid. ,,Sina tirts saad ka aru, mida sa just tegid või!?'' Oh jumal küll.... Miks peavad sellised asjad minuga alati juhtuma? Ja kohe esimesel päeval? 

,,Ahh ehm, ma...vabandust,'' ma ei ütleks, et nad mulle hirmu eriti nahka ajaks. Minu närvilisuse põhjuseks oli pigem see, et kartsin Seung Jin'i uuesti kohata, seega sooritasin lahkumiskatse. Hakkasin just tegema teist sammu, kui tundsin tugevat haaret oma käel ning järgmisel hetkel olin seina vastu tõugatud. ,,Kuhu nüüd!?''

See oli viimane piir. Nüüd sain ma küll vihaseks ning mul kulus vaid hetk, et oma käsi välja rebida, mis neid loomulikult veidi imestas. Hakkasin just suud avama, et midagi öelda, kui nurga tagant kõlas samme ja kostis vali tüdruku hääl: ,,Siia, õpetaja Choi!''

Kuuldes sõnu ''õpetaja Choi'' minu ees seisvad plikad võpatasid ning sõnadega: ,,Järgmine kord sa nii lihtsalt ei pääse!'' andsid kohe jalgadele valu, jättes mind sinna lahtise suuga jahmunult seisma. Keerasin pea sinna nurga poole ja kortsutasin veidi kulme.

Mulle suureks imestuseks ilmus nurga tagant välja mõne õpetaja asemel üks naeratav nägu. Tüdruk kõndis minu juurde ning nähes minu küsivat näoilmet lausus: ,,Ma valetasin. Nii kaval eks.'' Haaranud minu käest lisas ta: ,,Lähme ruttu enne kui nad tagasi tulevad!'' ning tiris mu endaga kaasa.

Tükk aega jooksnud, me lõpuks peatusime ning tõmbasime hinge. Ma ei jõudnud veel korralikult mõistusele jõuda, kui juba märkasin enda ees kätt. ,,Ma olen Byeon Min Ah muide!'' Tõstsin imestunud pilgu tüdrukule ning nägin tema naeratavat nägu mulle vastu vaatamas.

Tal oli nunnu lühike õlgadeni soeng, otsad veidi lokkis ja väga loomulikud ja pikad ripsmed. Samuti väike ümar nägu ja pisikesed käed. Kuigi Si Eun'iga ei andnud teda võrrelda, oli ta siiski väga ilus ja tundus tore inimene olevat. Ma naeratasin kergelt ning võtsin ta käe vastu. ,,Shin Tae Rin.''

Ta võttis minu käest ka teise käega kinni ning lausus üleni särades: ,,Mina olen keskkooli kolmanda aasta õpilane ja sina?'' Ta oli üliõnnelik ning väga sõbralik. See mõjus päris värskendavalt, arvestades sellega, et tavaliselt inimesed minusse nii ei suhtu. ,,Teine aasta.''

Kuuldes seda muutus ta veel õnnelikumaks. ,,Teine aasta? Siis sa oled mulle hoobae, aga sa võid mind unni'ks kutsuda!'' Niimoodi ma Min Ah'iga kohtusingi. Leidsin endale lõpuks sõbra, üle pika aja. Kui ma oleksin vaid osanud tulevikku lugeda, oleksin seda sõprust rohkem väärtustanud. Palju rohkem.

Ülejäänud nädalavahetus möödus suhteliselt kiiresti. Peale kohtumist Min Ah'iga olin ruttu tagasi koju läinud. Mainin ka, et ta nurus mult mu telefoninumbri välja. Tegelesin veidi koristamisega ning õppimisega. Polegi palju rääkida.

Pühapäeva õhtul tuli Song'ide pere tagasi. Mul vedas, et ma sain Jae Hwa eine valmis just enne seda, kui nad majja astusid, sest muidu oleks jama tulnud. Peitsin selle just viimasel hetkel ära. Mul polnud vähimatki soovi hakata neile seletama, miks ma seda einet tegin ja kellele, seega jahm.

Esmaspäev. Täna oli kool veidi elavam, kui eelmisel nädalal, kuid paistis, et inimesed siiski hoidsid minust eemale. Hye Ra puudus jälle koolist ning Jae Hwa ei tulnud jälle tundi. Varsti jõudis kätte ka söögivahetund. 

Võtsin koti pakitud einega, mille Jae Hwa oli niiöelda ''tellinud'' ning seadsin tüdinult samme katuse poole. Muide, kui Woo Bin arvab, et ma ei märganud teda järgi hiilimas, siis peaks ta ikka päris naiivne olema. Raske oleks teda mitte märgata, kui kõik plikad tema poole vahivad ja sõrmega näitavad. 

Katusel oli hiirvaikne ning algul mulle isegi tundus, et seal polegi kedagi. Kuulda oli vaid tuulevihinat. Jõudsin juba õlgu kehitada ja end tagasi ukse poole keerata, kui kaugemalt, nurga tagant kostis: ,,Tõid?''

,,Eh?'' Jäin seisma ja vaatasin sinna nurga poole. ,,Eine tõid?'' Tundsin küll selle hääle ära ja hetkega kaduski ära kogu mu lootus, et Jae Hwa'd pole siin. Laususin tüdinud häälega: ,,Tõin, tõin,'' ning kõndisin tema juurde.

Jae Hwa istus varjus, seal kus oli veidi tuulisem. Ta istus silmad kinni, kustunud suits käes. Jäin teda korraks jõllitama. Vaatamata tema ebameeldivale iseloomule, oli ta välimuse poolest nagu nukk. Isegi tüdrukuid ajab selline välimus kadedaks.

,,Nohh!? Ma olen näljane.'' Ta oli silmad avanud ning mulle kurjalt otsa vaadanud, mis mind iseenesest võpatama pani. Milline tüütus! Mina nägin tema kapriisi pärast vaeva ja tema käitub nii? Sirutasin välja käe ning lastin kotist lahti niiet see koos einekarbiga maandus talle sülle. ,,Yah! Mida kuradit!?''

Põimisin käed enda ees risti ning kerge turtsatusega vaatasin eemale. Olin juba suhteliselt valmis, et ta hakkab mu peale karjuma või mind ähvardama, kuid millegi pärast seda ei tulnud ega tulnud. Küllap oli ta liiga ametis karbi avamisega. 

Tüüpiline korea kaasapakitud eine- Lahtritega karp, kuhu on sisse pandud keedetud riisi ja igasugu kõrvalroogasid + pulgad. See on üks toitudest, mis mul kõige paremini välja tuleb. Seekord tuli millegi pärast isegi eriti hästi välja.

Nägin silmanurgast kuidas Jae Hwa võttis kätte pulgad ning ühte munarulli maitses. Olin juba suht kindel, et kuulen kiidusõnu, kuid olin sunnitud pettuma. ,,Mis jama see veel on?''

Pöörasin jahmunult pilgu tagasi Jae Hwa ja eine peale. Tema näol oli vastikuse ilme ja ta uuris ühte munarulli, seda pulkadega oma silme ees hoides. ,,Kuidas seda üldse süüa saab?''

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kas ta just halvustas minu meistriteost? ,,Ära söö siis!'' Olin järsult tema kõrvale kükitanud ja karbist kinni haaranud, et seda ära võtta. Kahjuks nagu see ikka alati juhtub, läksid mult jalad järsult alt ära ning ma kukkusin kiljatusega Jae Hwa'le otsa.

Kui asi oleks vaid sellega lõppenud. Ma ei jõudnudki tagasi mõistusele jõuda, kui nurga tagant hüppas välja jahmunud Woo Bin ning hüüdis: ,,Jae Hwa! Mida sa omaarust teed!?'' Küllap oli ta kogust olukorrast valesti aru saanud. Hullemini ei võinud minna. Rääkimata veel kogust häbist....