BEGIN

1

[Brit]

"Oled valmis, Brit?"

Tirisin oma viimase ja ühtlasi kõige suurema kohvri, mis oli täielikult mu garderoobiga täidetud, üle koduläve.

Vaatasin vennale tuimalt otsa, saamata aru, kuidas ta üldse sai sellist küsimust küsida. Ma ei olnud valmis. Tundus, et ei saagi kunagi olema.

"Tahad, ma aitan sind?" Jon ehk Jonathan ehk mu noorem vend astus abivalmilt lähemale.

Ma ei vaielnud, sest ta oleks selle ka ilma minu nõusolekuta minult ära võtnud.

Ma tundsin end tühjalt. Olin maha jätmas kõike, mis mul vähegi oli olnud. Ma polnud enam üldse kindelgi, kas ja mis mul kunagi üldse olnud oli.

Õigupoolest olime kõige meeleheitlikumad vestlused juba maha pidanud. Ja lisaks sellele olin ma mitmetel kordadel ahastusest oma toas nutnud, mul oli tunne, nagu oleks mul siiani silmad ja nina punased, sest need valutasid, ja mu näonahk oli soolastest pisaratest imelikult pingule jäänud. Kuid nüüd teadsin ma lihtsalt, et see periood on läbi. Mul polnudki enam väga midagi välja nutta ega karjuda.

"Sa ei pea seda tegema," ütles mu ema, vähemasti neljandat korda selle päeva jooksul (lisaks kõik need korrad, kui ma olin viimase kuu aja jooksul oma otsuses kahelnud - ja neid kordi oli palju). "Sul oleks siin palju kergem. Ma rääkisin just eile Williamiga, ta on valmis su iga kell enda juurde võtma, sa saaksid seal olla mõnda aega."

"Ma tean." William oli minu vanem vend, kes omas juba väikest peret ja ma teadsin ka seda, et ma oleks ainult tundnud koormana tema juures. Pealegi ma tahtsin ära minna. Ma lihtsalt tahtsin seda teha.

"Võib-olla oleks hea, kui sa uuesti alustada prooviks," jätkas mu ema, haarates mu samal ajal oma embusesse. "Võib-olla lähed tagasi tööle. Sa saaksid vabalt sinna tagasi."

"Jäta, ma ei suudaks seda." Ja ma ei tahtnudki. Ma olin oma otsuse teinud, isegi kui sellest oli nii raske kinni hoida, sest ma ikkagi hoolisin oma emast ja vendadest.

Ema embas mind veel tugevamalt. "Ma loodan, et sa tuled varsti külla."

Ei, ei tule. See oli ainus, milles ma 100% kindel olin. 

Olin juba autoust kinni tõmbamas, kui Jon majatrepilt hõikas: "Brit."

Vaatasin vennale küsivalt otsa.

"Sa ei kavatsenud ometi oma kitarri unustada?"

"Kui sa ta juba tõid, võid ta ju autosse panna." Ütlesin seda teravamalt kui olin kavatsenud. Ma teadsin, et Jon tegi seda sellepärast, et hoolis minust, mul lihtsalt oli raske temaga kena olla, sest minu endaga polnud kõik päris korras.

Ma teadsin, et mul oli depressioon. Mul oli depressioon olnud juba väga pikalt, peaaegu aasta. Ma olin proovinud edasi liikuda samast kohast, kus ma kunagi olin, kuid ma lihtsalt ei suutnud. Ma langesin oma masendusse iga kord tagasi. Ma ei suutnud teha vanu asju samamoodi nagu varem.

Ma uskusin, et olin sellega koormaks ka kogu oma perele (ja olles reaalsed, tegelikult olingi, kuigi mu ema ega keegi teine poleks seda eales mulle öelnud), kui ma niimoodi veel kaua jätkan. See oli miski, mis mind veel rohkem masendusse viis. Sellepärast olin ma otsustanud kolida. Alustada uuesti, aga kusagil mujal.

Mis minuga täpsemalt juhtus? Ma seletan pisut hiljem.

Ma ei vaadanud kordagi tagasi, kui takso kohalt võttis ja kodutänava selja taha jättis. Ma ei suutnud ega kavatsenudki oma kodule viimast pilku heita. Ma lihtsalt kinnitasin pilgu süles kõvasti kokkupõimitud sõrmedele ja püüdsin edasi liikuda. Ma ei kavatsenud mitte midagi oma minevikust kaasa võtta, et see mind uuesti masendusse viiks. Samas teadsin ma, et nii lihtsalt need asjad ei käi, aga ma ei kavatsenud ka veel rohkem oodata, et mul tuleks tahtmine elada elu edasi, nagu mitte midagi poleks kunagi juhtunud.