BEGIN

15

[Eric]

Ma vihkasin esmaspäeva hommikuid kogu südamest. Neil hommikuil oli lihtsalt nii kohutavalt raske üles tõusta. Sel hommikul aga eriti.

Äratus helises kell seitse ja kuna ma teadsin, et mul on aega veel enamvähem viisteist minutit, vajutasin ma äratuse kinni ja magasin mõnusasti edasi. Kui aga ema tuppatormamine mind taas üles ajas, oli kell juba pool kaheksa läbi ja hoolimata unisusest olin ma sunnitud väga armsaks saanud voodiga hüvasti jätma.

Hoolimata kiirest hambapesust, riietevahetusest ja hommikusöögi vahele jätmisest (kui välja arvata üks õun, mille ma kiiruga kaasa haarasin) jäin ma tundi hiljaks. Tegemist oli ajalooga, millest ma suurt ei hoolinud, kuid õpetaja polnud minu hilinemisega sugugi rahul.

"Sa kipud viimasel ajal eriti palju hiljaks jääma," märkis ta.

"Enda arvates pole ma küll varem siia tundi hilinenud," vastasin ma umbusklikult ja enesekindlalt.

"Kuidas ei?" tegi õpetaja imestunud näo. "Ekool ütleb, et sa hilinesid ka kolmapäevasesse tundi eelmine nädal ja üle-eelmine nädal. Kindlasti oled seda teinud ka varem, miks ma muidu seda ütlen."

"Ah, sittagi ma hilinesin," vastasin ma vähimagi kahetsustundeta. "Ekool paneb näkku."

"Ekool on küll arvutipõhine ja ta võib vahel edastada valeandmeid, aga see on pigem erand kui reegel." Õpetaja pilk teravnes. "Ja palun õpi kasutama viisakamat sõnavara, ehk sul läheks siis ka koolis paremini, saaksid paremaid tulemusi ka."

Ma ärritusin. "Mis minu hinded siia puutuvad?"

"Sinu suhtumine jätab soovida ja see annab tunda ka sinu hinnetes. Kui tahad, võime seda hiljem arutada," lausus õpetaja lõplikult. "Nüüd läheme tagasi 12. sajandisse."

"Nädalavahetus venis pikale?" irvitas Kaur, kui ma olin tema kõrval istet võtnud.

"Nagu näha," vastasin ma ning küsisin: "Kuule, kas sinu arvates olen ma varem siia tundi hilinenud?"

Kauri irve laienes. "Nooo," venitas ta, "kui aus olla, siis oled küll."

Ah, sitta kah, mõtlesin ma. Võib-olla tõesti olin. Aga ma ei jaksanud sellega oma pead vaevata.

Tund oli poole peal, kui ma märkasin Kauri kotist välja turritamas heleroosasse paberisse pandud õpikut. Ma sain kohe aru, et see pole tema oma.

Ma müksasin Kauri. "Kuule, mis asi see sul kotis on? Sugu vahetasid, või?"

Kaur vaatas oma koolikoti poole ning kiire liigutusega varjas ta õpiku ära.

"Ole vait," vastas ta peaaegu hääletult. "See on Nisa oma."

"Mida sa Naricca õpikuga teed?" küsisin ma piisavalt valjusti, et panna päid pöördma.

Pinginaaber ei vastanud ja teeskles õpikusse süvenemist, vähemasti senikaua, kuni klassi tähelepanu oli taas õpetajal.

"Küll sa näed, mida ma sellega teen," sosistas Kaur seejärel.

Mu pilk liikus automaatselt sinnapoole, kus oli Naricca pink. Seejärel vaatasin ma Britti tema kõrval, kes istuski nüüd enamustes tundides koos Nariccaga ja oli temaga vahetundides koos. Nagu oleks sel olnud kasu ka. Ajutiselt võib-olla küll, aga pikemas perspektiivis mitte. Vähemasti senikaua, kuni oli olemas Kaur.

[Naricca]

Matemaatika tundi minnes avastasin ma, et mu matemaatika õpik oli kotist kadunud. Esialgu võtsin ma seda rahulikult ning hakkasin kotti uuesti läbi tuhnima.

"Mida sa otsid?" küsis Brit lõpuks imestunult, tõstes pea vihikult, milles ta parajasti kodust tööd lõpetas.

"Oma õpikut," vastasin ma, hakates asju ükshaaval kotist välja võtma, lootes, et äkki on õpik jäänud kuhugi teise õpiku vahele ja ma lihtsalt ei märka seda. "Ma olen kindel, et võtsin selle kaasa."