BEGIN

10

[Glen]

Brit keeldus minuga rääkimast.

"Ma ei taha sinu vabandusi kuulda, eks?!" nähvas ta mulle tüdrukute riietusruumi ukse vahelt, kuhu ma olin pärast kehalise tundi teda otsima läinud. "Ja nüüd mine minema. Meie õhtuse proovi võid ära unustada!"

Ning siis tõmbas ta ukse minu ees pauguga kinni.

"Oota, ma pole veel ühtki sõna jõudnud öelda," hüüatasin ma kinnilangenud uksele ning laiutasin küsivalt ja nõutult käsi. "Kuula mind ära, siis otsusta!"

Kuid Brit ei tulnud enam ukse vahele.

Uskumatu, kui keevavereline see tüdruk olla võis. Ta isegi ei kuulanud ära, mida ma öelda tahtsin. Kust mina pidin teadma, et ta oli Naricca-teema koha pealt tundlik?

Ma ootasin terve igaviku tüdrukute riietusruumi ukse taga. Teised tüdrukud lahkusid üksteise järel, heites mulle uudishimulikke pilke, kuid Brit ei tulnudki välja. Lõpuks hakkas mulle endalegi seal seismine imelik tunduma. Kuna parajasti oli ka pooletunnine söögivahetund, siis ma lahkusin söökla suunas. Kui Brit minuga rääkida ei tahtnud, siis olgu nii.

Ma ei näinud Briti terve ülejäänud koolipäeva. Tema klassikaaslasi nägin küll, aga Briti ennast mitte.

Viimaks oli mul sellest asjast juba täiesti ükskõik. Ma ei kavatsenud enam vabandada. Miks ma olekski pidanud? Tema virutas mulle põhimõtteliselt mitte millegi eest vastu nägu ja oli selle pärast minu peale pahane ka.

Kuid õhtuks muutsin ma taas meelt ja läksin ikkagi muusikakooli, et Britiga rääkida. Ines oli seal, aga Briti polnud.

"Sa tead temast midagi?" küsis Ines minult, parajasti oma viiulit häälestades.

"Ei," vastasin ma. "Aga sina?"

"Mitte midagi," vastas Ines. "Huvitav, kus ta on? Kehalise ajal oli ta ju veel olemas?"

"Oli," vastasin ma ning hakkasin kitarri tinistama. Brit oli öelnud, et ma võin õhtuse proovi ära unustada. Aga ta polnud öelnud seda nii, nagu kavatseks ta ise puududa.

Ma tõusin toolilt püsti. "Ma lähen koju ära."

Ines vaatas mind ehmunult. "Ei, miks? Me pidime ju "Loomist" harjutama?"

"Mul ükskõik," vastasin ma ning toppisin kitarri kotti. Mul oligi ükskõik.

"Glen, kust sa tead, võib-olla jääb ta lihtsalt hiljaks?"

Just samal hetkel avanes uks ning Brit astus sisse.

"Vabandust, et ma hiljaks jäin," säras ta. "Mul oli kiireid asjatoimetusi."

"Pole hullu," vastas Ines talle.

Minu ja Briti pilgud kohtusid. Ma ei osanud midagi öelda. Naljakas oleks olnud hakata vabandama, sest Briti näoilme järgi otsustades tundus, et tüdruk oli asja juba ammu unustanud, nii et ma ei öelnud midagi.

"Mis seal ikka siis," pööras Brit pilgu esimesena ära, "pillid välja ja hakkame mängima."

[Brit]

Mul oli oma käitumise pärast Gleni ees piinlik. Ma olin käitunud temaga üsna halvasti. Noh, esiteks talle näkku lajatanud ja siis veel tema peale karjunud ka. Tema nägemine meie proovis ei teinud minu enesetunnet eriti palju paremaks ja ma teadsin, et ühel hetkel pean ma vabandama.

Nii et kui Ines ruumist korraks ära käis, ütlesin ma Glenile. "Kuule, anna andeks, et ma sinu peale nii tõre olin. Unustame selle ära, eks?"

Glen ei vaadanud mulle otsa, tundus isegi, et ta vältis minu pilku, sest tema silmad oli justkui naelutatud kitarri keeltele.

"Pole hullu," ütles ta häälega, mis ei öelnud mulle kokkuvõttes mitte midagi.

Kuid mul polnud aega tema peale mõelda. Minu mõtted liikusid taas Edwinile, kes oli mulle just enne proovi algust helistanud. Ta pidi saabuma juba homme hommikul lennukiga.

Ma olin tema saabumisest nii elevil ja närvis ja ka hirmul, sest ma ei teadnud, mida oodata. Ta oli Rune vend. Mis siis, kui nad olid sarnased? Liiga sarnased?

Ma raputasin kujutluspilte oma peast välja. Ma olin Edwini pilte näinud. Ta oli ilus, aga hoopis teist sorti ilus, kui Rune oli olnud. Teda huvitasid hoopis teistsugused asjad. Rune oli tegelenud muusikaga, ta polnud olnud koolis eriline taibu. Edwin aga õppis ja fanaatiliselt, talle meeldisid humanitaaralad ja tantsimine. Vähemasti selle info põhjal, mis ma tema Facebooki kontolt olin suutnud kokku kraapida.

Kuid kõige enam piinas mind küsimus: miks ta mind ikkagi üles oli otsinud? Ma ei uskunud, et selle pärast, et mulle tuge pakkuda - ma olin leinast juba jagu saanud. Ma ei uskunud, et ka Rune pärast. Selle taga pidi olema midagi enamat.

[Ines]

Kui proov oli peaaegu lõppemas, helises minu telefon. Ma katkestasin pillimängu ja võtsin kõne vastu.

"Tsau, Ines," kõlas sealt Ericu jommis hääl. "Kas sa pidutsema ei taha tulla?"

Ma heitsin närvilise pilgu Briti ja Gleni poole ning kõndisin ruumist välja. "Eric, sa oled purjus. Ma ei usu, et ma seda näha tahan."

"Kus sa oled, Ines," mangus Eric, "ütle nüüd."

"Ma ei usu, et sul sellest eriti kasu on," sõnasin ma jahedalt, "mine parem koju ja saa kaineks."

"Aga ma tahan sind näha."

"Unusta ära," vastasin ma ning panin kõne kinni. Seejärel lülitasin telefoni ka välja.

Millegipärast painas see kõne mind proovi lõpuni ja ka pärast seda, nii et ma ei pannud kohati tähelegi, mida Glen ja Brit rääkisid. Kui ma aga Ericu nime kõlamas kuulsin, kangestusin ma paigale.

"Mida sa ütlesid?" pöördusin ma Gleni poole vaatama.

"Eric oskab hästi kitarri mängida, trumme ka," sõnas Glen Britile, mind täielikult ignoreerides. "Tema oleks meile hea täiendus."

"Mulle meeldiks väga, kui sellele loole timpanid juurde saaks," vastas Brit. "Nii et äkki räägid Ericuga?"

"Okei, aga siis peame prooviruumi vahetama," torutas Glen huuli, "siin timpaneid pole."

"Trummiklassis on," sekkusin ma, kuigi mitte eriti innukalt. Eric meie proovides? See polnud küll eriti hea mõte.

"Väga hea, esmaspäeval kohtume siis juba trummiklassis," teatas Brit.

Kodus, kui ma telefoni sisse lülitasin, nägin ma sõnumeid, mille Eric oli mulle saatnud. Ma kustutasin nad kõik pikemalt mõtlemata ära. Ma isegi ei lugenud neid, sest ma teadsin juba liigagi hästi, mida need sisaldasid.

[Naricca]

Adele ajas mul õhtul harja täiega punaseks. Ta oli avastanud, et minu telefoni taustapildil oli Eric, ning näägutas selle kallal igal võimalikul momendil.

"Ega sa Ericuga abielus pole, et sul on õigus ta pilti taustakaks panna," ütles ta. "Mis siis, kui ma sellest Ericule räägin?"

Ma püüdsin end välja lülitada ja Adele'i sõnu ignoreerida. Kui see ei õnnestunud, üritasin ma Teda enda kõrvale manada. Kuid Ta ei tulnud. Just siis, kui mul Teda kõige rohkem vaja oli, oli Ta kadunud.

"Tead, mis siis juhtub?" muigas Adele rahulolevalt. "Ma ei usu, et Eric sulle abieluettepaneku teeb. Ta hakkab sind stalkeriks kutsuma. Sellist hüüdnime sul koolis polegi veel, või kuidas?"

"Ole vait!" pahvatasin ma ja hüppasin diivanilt püsti. "Kas sul oma elu pole?! Igavene eit selline!"

Just sel samal hetkel astus tuppa vanaema. "Naricca, kuidas sa oma õega räägid?!"

"Ta ei ole mu õde!" karjusin ma. "Ma vihkan teda!"

"Naricca!" hüüatas vanaema näost valgeks minnes. "Mine kohe oma tuppa!"

Ma tormasin vihaselt oma tuppa. Kuid ma ei jäänud sinna kauaks. Haaranud oma telefoni ja kõrvaklapid läksin ma esikusse, tõmbasin jaki peale ja tossud jalga ning lahkusin.

"Ära tee midagi lolli," ütles Tema hääl.

---

Jumal tänatud, et minul sellist õde pole nagu Nariccal...