BEGIN

12

[Ines]

Telefonivärin pani mind võpatama. Ma viskasin silmapliiatsi kõrvale, jättes musta lainerijoone pooleli, ja haarasin mobiili kätte. Näinud ekraanil Kusti nime, võtsin ma vastu.

"Tsau," ütles noormees ja sõnas vastust ootamata: "Kuule, ma ikkagi ei saa sinuga sinna istumisele tulla."

Ta rääkis meie koolialguse lennupeost, mille jaoks ma ennast ka parajasti valmis seadsin. Ma olin jahmunud. "Miks ei? Kas emaga juhtus midagi?"

"Ei, ma pean tööl olema. Homme hommikul tulevad juba ehitusmehed peale, tahavad seinad kinni plaatida, aga ma pole veel juhtmete paigaldamisega valmis jõudnud."

Kusti oli alles just oma üsna pikaaegses töökohas töö kaotanud, kuid juba järgneval päeval saanud tööd teises ja veel paremas kohas, nagu ta ise väitis. Mul oli tema üle hea meel, kuid see, et töö tema muud elu segama oli hakanud, häiris mind.

Ma heitsin pilgu oma peegelpildile meikimisnurgakese peeglis. Kulmukortsutus tekitas mu värvitud kulmide vahele joone. "Milline ehitusmees teeb pühapäevasel päeval tööd?!"

"Selle maja ehitus pidi juba kuu aega tagasi valmis saama ja klient on närviline. Tahtis sinna mingi asutuse rajada. Ei jaksa enam oodata ehituse taga."

Ma vahtisin ühtaegu haavunult ja vihaselt enda ette. "Peoni on jäänud tund aega ja sa ütled alles nüüd, et sa ei saa tulla? Me ju rääkisime sellest, sa lubasid."

"Anna andeks, Ines," üritas kutt vabandada, "ma tõesti ei näinud seda ette. Mul pole valikut. Ma pean oma töö õhtuks valmis saama. Aga me võime ju-"

Ma vajutasin kõne kinni. Kogu mu sisemus kees. Ta oli mulle lubanud, et tuleb. Ma olin lootnud, et lõpuks ometi juhtub meie vahel midagi. Aga ei. Ei.

Kas töö oli talle tõesti tähtsam kui mina? Kas ma oleksin üldse pidanud arvama, et ma meeldin talle, kui ta isegi ei hoolinud minust? Kas see tähendas, et ma olin jälle valesse poissi armunud?

Ma raputasin mõtte peast välja. Ma tahtsin Kustit. Ma tõesti tahtsin. Aga kas ma pidin selle pärast nii palju kannatama? Olin temaga suve läbi koos töötanud, andnud talle aega, et ta saaks meist mõelda. Kas ma olin midagi valesti teinud?

Vihase ägedusega haarasin ma silmapliiatsi kätte. Tead mis, Kusti, ütlesin ma endale, ma arvan, et sa tegid just suure vea.

[Eric]

Ma vaatasin, kuidas majad vähehaaval suuruselt kahanesid ja hõredamaks muutusid. Mõnes mõttes oli hea, et pidu toimus linnast peaaegu väljas, siis polnud kedagi segamas. Aga samas võttis sinnasõit nii kaua aega. Kui mul oleks olnud load, oleksin ma läinud autoga, aga sellega oli samuti probleem - ma polnud veel kordagi olnud peo lõpuks nii kaine, et üldse jalgu alla saada. Mul vedas, et nendel puhkudel olid olemas sellised inimesed nagu näiteks Kaur või Andreas, kes aitasid mul kellegi kaudu koju saada, kasvõi helistasid mu vanematele, et mulle järele tuldaks.

Buss oli peaaegu tühi. Olime mina, bussijuht ja veel kaks reisijat. Vanem alkoholilõhnades mees (see on veel viisakalt öeldud) oli vajunud külili oma koti najale ja tukkus parajasti mõnusalt ning noor naine bussi eesotsas vaatas lihtsalt aknast välja. Väsinult, aga rahulolevalt.

Pidu algas kell kuus, kuid mina olin juba hiljaks jäänud. Ma olin isegi mõelnud mitte minna, aga siis oli hakanud mul kahju sellest rahast, mis ma peol osalemiseks maksnud olin. Mis parata, ma pidin oma veale - või tegelikult Inesile - nii või teisiti otsa vaatama.

Olin terve tee bussijaamani ja ka bussi peal mööduvat linna vaadates iseendale korranud, et ei lähe joomisega liiale nagu eelmisel õhtul. Ma tõesti lootsin, et Kaisa oli mõelnud oma sõnu tõsiselt, kui ta ütles, et ei kavatse lasta peol läbuks muutuda. Tema oli põhiline organiseerija, nii et loodetavasti polnud ta väga kangeid jooke tellinud.